29.03 Usuõpetus kooli või kool kirikusse?

 

Suurest Prantsuse revolutsioonist peale on poliitikuid ja preestreid juba üle kahesaja aasta edukamalt või vähemedukalt koolist eemale hoitud.

Eestis hoitakse poliitik koolist kaugel isegi valimiskampaania ajal, kirjutab Hillar Pau ajalehes Meie Maa.  Rahvaasemike kandidaadid riigikogusse käisid koolides küll, kuid rääkisid reeglina rohkem “muudest asjadest”. Et poleks probleeme.

Kirikuõpetajad külastavad samuti koole haruharva. Neid kutsutakse harva. Jällegi, et poleks probleeme. Noored teoloogiaprofessorid on seevastu väge täis – usuõpetus koolidesse kohustuslikuks aineks! Siin on probleem küll, aga ei saada asjale pihta.

Viimases kirikuelu saates “Ajalik ja ajatu” väideti seejuures üsna õigustatult, et probleemist räägivad peaasjalikult need, kes ise asjast suurt ei tea. Ma ei tea, kes need päris asjatundjad on, kuid 37-aastase pedagoogitöö ja 10-aastase kogudusevanemaks oldud aja jooksul on üht-teist hingele settinud, millest vist õige aeg aru anda. Et lugeja silm loole peale jääks, et kutsuks kaasa arutama nii läänlast kui saarlast, panin sõjaka pealkirja.

 

Kool, kogukond, kirik ja kodu

Kui praegune põhikooli lõpetaja peaks kirjutama eespool antud teemal essee, siis põhijoontes loeksime üsnagi siiraid arvamusi kodu ja kooli, kooli ja kogukonna ning võib-olla isegi kiriku ja kogukonna seotusest ja vastastikusest sõltuvusest. Vähemasti külalapsed veel teavad, et kogukond saab korra aastas kalmistupäevadel kirikaias kokku. Sel puhul astutakse kirikussegi sisse, kui peres on taoline traditsioon. Linnalapsed teadvustavad sellist traditsiooni vähem. Sootuks vähem suudab koolilaps nii linnas kui maal mõtestada aga kooli ja kiriku suhteid ja seoseid. Tõsi, kostavad ehk kahtlustavalt: “Nii nõme. Mina usuõpetust koolikohuseks ei taha!”

Lapsed ei taha või kui, siis ehk matemaatika arvelt. Tegelikult ei taha sedagi, sest lapsed on tihti targemad, kui arvame – füüsik võib teoloogiks saada, vastupidi mitte. Kool, nagu näib, peab aga varsti “tahtma”, et lapsed tahaksid usundilugu meelsasti õppida. Ja miks ka mitte, sest matemaatika või füüsika lõpueksamit lapsed ju ka eriti ei taha. Olgu peale siis lõpueksamid usundiloos, kunstiloos, tööõpetuse-loos, muusikaõpetuse-loos… Valime kergema tee. Vastavate ainete õpetajate tööd ja kolleege sügavalt austades, tahan sedapuhku hoopis vanadelt ja uutelt ministritelt koos Lauri Leesiga pisut utreeritult küsida: ”Kauaks haridusminister veel lubab kõik ühiskonnaelu pahed kooli kraesse kirjutada ja suudab kui veneaegne põllumajandusminister nende pahedega nagu igandlike “aastaaegadega” donkihotlikult võidelda?

 

Monopedagoogika või teaduspõhine haridus?!

Rahvuskirjanik Andrus Kivirähk ütleb ühes usutluses, et ükski soliidne ülikool ei tohiks usuteaduskonda oma koosseisus pidada. Vastukaaluks tõdegem, et Tartu ülikool valis äsja uueks rektoriks oma usuteaduskonna professori. Füüsikaprofessorist akadeemik jäi rektoriks valimata. Albert Einstein ütleks: kõik on suhteline. Küllap ongi, kui meenutada, et keskaegne “monopedagoogika” kasvatas inimese, kes, olles ka täiesti kirjaoskamatu, tundis ühiselu reegleid, allus nõutavatele kõlbelistele normidele ja püüdis end nende järgi võimalikult turvaliselt sisse seada. See oli hirmu-pedagoogika, mida suunas kirik ja jälgis Jumala kõikenägev silm. Kui tänapäeval tahta sama tulemust koolilt, peaks lähtuma üldsuse uuenenud ehk n-ö teaduslikust arvamusest: kui keegi ei näe, siis keegi ei näegi! Sotsiaaldemokraatlik “JOKK jätta!” siin vastu ei saa. Ehk lahtiseletatult – usundilugu ei pühitse kedagi usklikuks ja kool ei tohi sisendada hirmu, ammugi mitte ideoloogilist hirmu ei kiriku ega parteide ees.

Kui nendele igivanadele eeskujudele tagasi mõelda, võime vist üsna äratuntavalt tõdeda, et Jumal on küll surnud, aga monopedagoogikat jagub eesti koolisüsteemis veel küllaga. Jutud teaduspõhisest haridusest “kõikide teaduste pähetuupimise” teel polegi muud kui monopedagoogika ehk tänapäevasemalt – teaduse jumalikustamine.

Vahe on ainult selles, et hirm saadab nüüdisajal õpetajat, mitte õpilast. Õpetajat peavad hirmutama kõiksugu taseme- ja eksamitööd ja hirmutab vallandamine, kui ta pole oma õpilastega üleriigilises pingereas piisavalt auväärsel kohal. Õpilase isiksuslikud omadused, kalduvused ja võimed pole testsüsteemis eksamineerijaile rohkemat kui hälbed masstoodangu standarditest. Ja ometi, kui tänane postmodernistlik inimene on väidetavalt iseendale jumal, siis võiks keskaja pedagoogikast ühte asja õppida küll: tõeline kasvatus ja õpetus nõuavad hingetarkust, järkjärgulist süvamõttelist dialoogi (Jumalaga) iseendaga. Kui nii ikka tõesti soovitakse, peaks uus minister lülitama kooli ainekavasse ehk hoopis psühholoogia, mitte usundiloo.

 

Vaimsuse hoidmise nimel pole tegelikult tarvis midagi lisada, sest kogu teadus ongi üks lugu – ajalugu –, mis jaguneb looduse ja inimese enda ajalooks. Küsimus pole õpilase hirmutamises ei ühe ega teisega, ei reaal- ega sotsiaalainetega. Küsimus on hirmu ja armastuse tasakaalus looduse ja iseenda ees. Küsimus on kooli vaimsuses, hariduse demokratiseerimises, kus võrdväärselt osaleksid uue põlvkonna kasvatamisel nii kodu, kool, kogukond kui ka kirik.