Pagulastest emotsioonideta

Need, kes pooldavad pagulaste vastuvõtmist Eesti riigi poolt senisest märksa suuremas mahus, rõhuvad meie südametunnistusele ja tunnetele: kas me pole siis kohustatud hädasolijaid aitama?

Esmapilgul igati kristlik ja humaanne küsimus. Välja on käidud emotsionaalne võrdlus uppuva lapsega, keda tuleb päästa, sõltumata tema rahvusest, soost või nahavärvist. Rõhutatakse vajadust olla solidaarne teiste Euroopa riikidega (kuhu aga jääb solidaarsus näiteks Ida-Euroopa põllumeeste puhul?).

Aidata saab mitmel viisil

Sageli kirikut ja usku pilgata armastav literaat Andrus Kivirähk jutlustab Eesti Päevalehes (15.05): “Muide, huvitaval kombel seisavad tavaliselt pagulaste abistamise vastu just äärmusparempoolsed, keda sageli seostatakse kirikuga. Kirik on nüüd küll see, kes peaks ühemõtteliselt põgenike poolel seisma, kui ta vähegi soovib, et teda mitte lihtsalt kinnisvaraga hangeldavaks, vaid kristlikke väärtusi kandvaks ühinguks peetaks.”

Edasi loe ajalehest  Meie Maa.