Uue reformatoorse mõtteviisi algusest, 3.
16.02.2007 | ek | Rubriik: Järjejutt(Algus EK nr 5, 31.01.)
Teoses «Kiriku paabeli vangipõlvest» (ilmunud samuti 1520) lükkab Luther tagasi ka ordinatsiooni kui sakramendi, mille kohta ta ütleb: «Seda sakramenti ei tunne Kristuse kirik, ta on puhtal kujul paavsti kiriku poolt leiutatud. Sest selle kohta pole mitte ainult kusagil kirjas mingit armutõotust, vaid seda ei mainita isegi kogu Kirjas – õigemini – Uues Testamendis – ainsa sõnagagi. Naeruväärne on aga pidada sakramendiks midagi, mille seadmist Jumala poolt ei ole võimalik tõestada.»
Ordinatsioonil puudub Lutheri arvates ka teine oluline sakramendi tunnus – nähtav märk, nagu seda on ristimise puhul vesi või armulaua puhul leib ja vein. Luther ütleb ordinatsiooni kohta, et ta ei taha seda sajanditevanust kommet kõrvale heita, kuid ta rõhutab, et tunnustab seda vaid kirikliku kombena ja mitte sakramendina. Ja ta näeb sakramendina mõistetud ordinatsioonis ühte paavstlaste «kunsttükki», mille abil taheti vaimulikke ilmikutest lahutada «enam kui taevast maast, ristimisarmu uskumatuks teotuseks ja evangeelse arusaamise segipaiskamiseks».
Luther kirjutab: „Sest siit (st ordinatsioonist kui sakramendist) on tekkinud vaimulikkude häbistav türannia ilmikute üle. Vaimulikud peavad end – toetudes oma ihulikule salvimisele, mille läbi nende käed pühitseti, toetudes, edasi, tonsuurile ja rõivastusele – mitte ainult kõrgemaks ülejäänud kristlastest, ilmikutest, kes on ometi Püha Vaimuga võitud, vaid nad vaatavad neile peaaegu nagu koertele. /—/ Preestriametisse pühitsemise sakrament on olnud ja on veel praegugi parim tööriist kõikide nende jubeduste kindlustamiseks, mis on kirikus seni sündinud ja veel edaspidigi sünnivad.»
Oma käsitlusega üldisest preesterlusest tahab Luther öelda, et lõpmatu ja lõpliku ehk Jumala ja inimese vahel ei ole tarvis preesterlikku vahendust, sest kõigil ristitutel on usu kaudu ligipääs Jumala juurde. Sel kombel on üldise preesterluse idee radikaalne järeldus Lutheri õigeksmõistuõpetusest, mille järgi Jumala ees loeb midagi vaid inimese usk Tema armusse, mis Kristuses on ilmunud. Pidades silmas poleemilist konteksti, milles Luther oma idee üldisest preesterlusest kujundas, võib selles ajalooliselt näha ka Lutheri vastust kiriku soovimatusele tulla kaasa tema reformidega. Ehk teiste sõnadega – kui Luther nägi, et vaimulikest ei saa asja, jõudis ta veendumusele, et ilmikud peavad võtma üle vaimulike vastutuse.
Kõigi kristlaste üldise preesterluse kõrval räägib Luther ka vaimulikust ametist ja põhimõtteliselt ta ei vastanda üldist preesterlust ja vaimulikku ametit, kuid on tähelepanuväärne, et ametist rääkides kasutab Luther pärast 1520. a vaid harva mõistet «preesterlus» (ld sacerdotium). Selle asemel kasutab ta mõisteid Ampt (sks ‘amet’), Dienst (sks ‘teenistus’) ja ministerium (mida võib tõlkida nii ‘teenimisena’ kui ‘ametina’). Luther peab siin kinni uustestamentlikust keelekasutusest, kus preestriteks nimetatakse ühest küljest paganlikke ja juudi preestreid (nii näiteks Apostlite tegude raamatus), teisest küljest aga kõiki kristlasi (kelle ülempreester on Heebrea kirja järgi Kristus), kuid kus nimetust «preester» ei kasutata iialgi mingi kristliku koguduseameti nimetusena.
Religiooniloolased ja kirikuloolased oletavad, et kristlik kirik võttis preestriameti üle oma paganlikust ümbruskonnast ning küllap avaldas sellele mõju ka Vana Testament, kus on juttu preestritest ja preesterlusest, sest kirik mõistis ennast «uue Iisraelina». Preesterluse tekkimine on kiriku ajaloos lahutamatult seotud ka armulaua mõistmise muutumisega: preesterlus tekib siis, kui armulauda hakatakse tõlgendama ohvrina (esialgu koguduse tänu- ja kiituseohvrina, seejärel lepitusohvrina ehk Kristuse ohvrisurma kordamisena, mis on vastuolus Heebrea kirja õpetusega Kristuse ohvri ainukordsusest ja lõplikkusest (vt Hb 10:1 jj.). «Ohverdamisest» saab preestri (eeskätt piiskopi kui ülempreestri) ainuõigus, kuigi Uus Testament ei sätesta kusagil, kes võib armulauda seada.
Lutheri õpetus üldisest preesterlusest on radikaalne, võiks öelda lausa revolutsiooniline. Ta ei kaota küll ära vaimulikku ametit, ent lükkab tagasi olemusliku vahe ilmikute ja vaimulike vahel. Ja kui me mõtleme sellele, et Luther rõhutab üldist preesterlust eeskätt seoses meeleparanduse sakramendiga, siis on mõistatav, mille vastu see õpetus oli suunatud – vaimulike võimule ilmikute üle, kuna tolle võimu teostamise instrumendiks oli meeleparanduse sakramendi juurde kuuluv kohustuslik piht.
Teoses «Kiriku Paabeli vangipõlvest» heidab Luther otsustavalt kõrvale pihi sakramentaalse tähenduse ning «Suures katekismuses» lükkab tagasi pihi kohustuslikkuse, öeldes: «Pihist me oleme alati õpetanud, et see peab olema vaba. Seetõttu oleme kõrvaldanud paavsti türannia, nii et me nüüd oleme lahti kõigist tema sundusest ning vabastatud talumatust ikkest ja koormast, mis sellega on kristlaskonnale peale pandud.» Vaimuliku ameti vajalikkust täiel määral jaatades lükkab Luther tagasi käsitluse ilmikute kohal kõrguvast kiriklikust hierahiast, rõhutades (ja seda eriti oma teoses «Saksa kristlikule aadlile»), et vaimulikkonnal ei ole mingit õigust nõuda endale kuulekust ilmikutelt, sest vaimulikud ei seisa üle ilmikute – ilmalik seisus on Lutheri käsitluses samamoodi Jumala seatud kui vaimulik seisus, kuid neil pole alluvusvahekorda.
Jaan Lahe Viimsi koguduse õpetaja
Viimsi koguduse õpetaja
(Järgneb.)
nii siin kommenteerivale \”luterlasele\” kui Jaan Lahele lihtsalt meeldetuletuseks, et Lutheri teos \”Kiriku Paabeli vangipõlvest\” ei kuulu luterlike usutunnistuskirjade hulka
nimetatud usutunnistuskirjades aga käsitletakse ordinatsiooni kui \”sakramenti laiemas mõttes\”, mis on seatud Jumala poolt ja rajatud Tema tõotusele. Schmalkaldia artiklites kõneleb Luther ka ise ordinatsioonist kui pühitsemisest.
pihti ehk meeleparandust aga nimetavad luterlikud usutunnistuskirjad igal juhul sakramendiks selle sõna kõige rangemas tähenduses.
ja Jaan Lahe poolt tsiteeritud \”Suures katekismuses\” sõimab Luther – kes Jaani sõnul \”lükkab seal tagasi pihi kohustuslikkuse\” – neid, kes pihtida ei taha, lihtsalt sigadeks
Jaan Lahe, kui sa tahad olla teadlane (vist tahad?), siis lõpeta palun tsitaatide kontekstist väljarebimine ja meelevaldselt tõlgendamine
ja ülal kommenteeriv \”luterlane\”: palun õpi tundma luterliku kiriku usutunnistuslikke aluseid!
Tubli. Rõõmustav, et eesti luterlaste hulgas on veel tõelisi luterlasi, kes luterluse põhimõtetest aru saavad. Tegutsege! Paljud EELK vaimulikud võtavad järjest rohkem omaks katoliiklikud tavad ja põhimõtted. Kahju, et need muutuvad kiriku ametlikeks seisukohtadeks.
\”Ja siis tuleb olla KUULEKAS oma Kirikule, mitte ajada EELK egiidi all mingit oma äri.\”
ah siis siia ongi koer maetud? EELK on ÄRI ja ärgu keegi teine tema piirkonda tükkigu …
mina olen seni ikka teadnud, et ka EELK on osa Kristuse kirikust – ja seega ei pea need, kes on tõe leidnud, sellest mitte jalga laskma, vaid selles samas kirikus tõde kuulutama ning seda kirikut tõe suunas juhtida aitama
aga muidugi, need, kes arvavad, et EELK peab olema mingi Kruuda-tüüpi äriprojekt, nii ei arva …
mis puutub Hannes Nelisesse, siis juhul, kui ta õpetas, et on vaid kaks sakramenti, ta kas ei teadnud, kuidas asjad tegelikult on, või ta tõepoolest valetas … seda viimast ma ei usu – eks ka kirikuõpetajad õpi aja jooksul …
Kujutage ette, kui üks katoliku papp teataks, et tegelikult on ta hoopis luterlane või metodist ja peaks missat talaaris või hoopis ülikonnas! Ja õpetaks näiteks kogudusele, et on olemas vaid kaks sakramenti või et paavst pole mingi Jumala asemik. Selline papp saaks päevapealt sule sappa. Meil on aga need, kes katoliiklasi mängivad, õiged mehed, sest oleme ju meie ka osa sellest suurest…jne
Krüptokatoliiklane on sihuke tegelane, kes kandis (kuni viimase ajani) talaari all sutaani ja pidas jumalateenistust katoliiklaste missaraamatu järgi (nüüd on ka see lubatud), millel olid ümber agenda kaaned. Ta mõtles, et kogudus ei saa nagunii pihta, mis värk on. Aga enamasti sai (et asi pole õige). Praegu on meie kiriku valitsus krüptokatoliiklased \”looduskaitse alla\” võtnud. Mitte ei saa aru, mis selle taga on. Opus Dei vandenõu? Keegi on kellelegi maksnud? Kas kirik varjab midagi rahva eest?
Mind noomiv inimene on ilmselt EELK katoliiklusse kalduv vaimulik. Minul ei ole teoloogilist haridust, olen omal käel tutvunud teoloogilise kirjandusega ja olen nõus, et peaks omale nii mõnegi asja veel selgeks tegema. Osaliselt põhinevad minu arusaamad vestlustel praeguseks lahkunud väga lugupeetud kirikuõpetajaga. Siiani olen aru saanud, et luteruses on 2 sakramenti: ristimine ja armulaud. Eks ma võtan uuesti ette Suure Katekismuse.
Hea \”luterlane\”,
Luterlike usutunnistuskirjade järgi on kindlasti vähemalt KOLM sakramenti – ristimine, meeleparanduse- (pihi) ja armulaua sakrament (Augsburgi ut. apoloogia XII). Lutheri muude tekstide kohta, mis ei kuulu usutunnistuskirjade hulka, tunnistavad ka EELK krüptokalvinistud (sh Jaan Lahe), et need pole meile õpetuslikult siduvad ning on oma sisult küllalt heitlikud. Seega – ootame pikkisilmi Üksmeeleraamatu ilmumist.
\”kui armulauda hakatakse tõlgendama ohvrina … Kristuse ohvrisurma kordamisena, mis on vastuolus Heebrea kirja õpetusega Kristuse ohvri ainukordsusest ja lõplikkusest (vt Hb 10:1 jj.).\”
Pardon, aga kui see pole vulgaarne lähenemine katoliku kiriku õpetusele, siis mis ta veel on? Just niisuguse rahvapärase [B]tõlgenduse[/B], mitte kiriku õpetuste endi vastu, sõdisid reformaatorid. Katoliku kirik käsitleb armulauda mitmetahulisena (vt Katoliku Kiriku Katekismus 1345jj), millistest üheks on Kristuse ohvrisurma aktuaalseks saamine armulauaelementides, kuna Tema enda sõnade järgi on tegemist sellesama ihuga, mis ohverdatakse meie eest ning sellesama verega, mis meie pattude eest valatakse.
selle sääse kurnamise eest veel raha maksab? Lihtsalt imestusväärne. Kas 500 aasta jooksul pole nii lihtsad asjad ikka selgeks saanud. Mis te seal kirikus seni olete teinud?
Just selline kemplemine teoloogiliste ja liturgiliste yksikasjade yle on saanud oluliseks kirikutes ja konfessioonides, see on viinud tegelikult kogu rahva ja usklikkonna eemale tegelikust usust Jumalasse ja Jeesuse ristisurma toelisest tahendusest.Praegu veel on aeg meeleparandusele kutsumiseks, kasutage seda, sest aeg on lyhike ja Jeesuse tulek ei viibi.Kas ta yldse leiab veel usku eestimaal? Voi ytleb ta, et ma pole teid tundnud?
saarlane, aga kujuta sina ette seda, et on olemas TÕDE ja need, kes on kutsutud vaimulikuametisse, on kohustatud seda tõde õpetama ja teostama – olgu nad siis katokliiklased, luterlased või metodistid
aga ei, tänapäeva \”luterlasel\” ei ole tõest ju sooja ega külma, peaasi, et kõik oleks nii, nagu tema on harjunud ja talle meeldib …
… on järjejutt küll omal kohal. Aga muidu see Luther eriti ei koti.
kas krüptokalvinistide?
Ei, nende teiste.
kas \”teised\” krüptod on halvemad kui \”esimesed\”? kes on üldse \”krüptod\”?
Krüpto on eelkõige laialtlevinud lühend krüptokatoliiklasest. See on üks oluline Eesti kultuuri ja kirikuelu omapära. Oleks soovitav see endale selgeks teha. Muide, isegi ärksamad katoliiklased Eestis teavad, kes on krüptokatoliiklased. Tähendab ka: salakatoliiklane. On nüüd selge?
Kas \”teised\” krüptod on halvemad kui \”esimesed\”? Kuule, see on juba filosoofiline küsimus. Oleneb, kelle mätta otsast vaadates. Või kui lähtuda teesist, et on vaid 1 ja ainuõndsaks tegev (roomakatoliku)Kirik, siis on vist need teised krüptod natuke paremad. Aga puhtjuriidiliselt: ketserid on nad mõlemad.
\”Kui Luther nägi, et vaimulikest ei saa asja, jõudis ta veendumusele, et ilmikud peavad võtma üle vaimulike vastutuse.\” Vaat see mulle juba meeldib! Ja hakkan ise liturgiat pidama ja armulauda pühitsema – endale ja sõpradele.
Ja praktiline järeldus: kui oled ikka leidnud, et EELK on väljaspool tõde, tuleb sul sealt TÕE nimel lahkuda. Nii on teinud kõik ausad inimesed, kes on läinud õigeusku või katoliiklaseks. Ja siis tuleb olla KUULEKAS oma Kirikule, mitte ajada EELK egiidi all mingit oma äri.
Kuule, x! Kui mina Hannes Nelise juures leerikoolis käisin, rääkis tema küll, et on kaks sakramenti, õhtusöömaaeg ja ristimine. Kas kirikuõpetaja valetas siis? Mis see TÕDE siis su arust on?
Kui ma leeris käisin, siis hoiatas meie hingekarjane meid krüptokatoliiklaste eest (ta nimetas neid just nii). Ta ütles, et nad on kirikule väga ohtlikud. Miks sellest avalikult ei räägita? Miks keegi ei seleta, miks nad ohtlikud on? On nad nagu vabamüürlased? Ega mina ka leeri ajal sellest päriselt aru ei saanud. Äkki keegi seletab?
seletus tundubki olevat selles, et EELK on kellegi jaoks mingi tema isiklik \”äri\” ja need, kes on jõudnud äratundmisele, et ka EELK saab olla vaid osa ühest Kristuse kirikust, on taolistele mustakuuelistele ärimeestele tõepoolest ohtlikud …
Kus sa oled elanud, EELK vaimulikud pole juba ammu mustakuuelised. nemad riietuvad nagu katoliku vaimulikud, eristada pole võimalik. Liturgia on ka sama. Kui astud kirikusse jumalateenistusele, vabandust, missale, pole aru saada, on see luterlik või katoliiklik. Kui ei usu, mine vaata.