Aleksandri kirik kiitleb põneva ajalooga

KROONLINNA JOANN: “Linn saab jälle olema ja kukk hakkab jälle laulma”

Iidsetest aegadest on teada, et templid ja kirikud rajatakse vägistesse paikadesse. Või muutuvad paigad, kus need sakraalhooned on, ise vägisteks? Igatahes. Mõeldes Aleksandri kiriku ajaloole ja olemisele piirilinnas, tuleb tõde tunnistada, et Eesti üks suuremaid pühakodasid on näinud nii vett kui vilet, kommunaare ja teatrit, filmimehi ja kirikuehitajaid…

TEET KORSTEN

teet@pohjarannik.ee

Kuna Narva Aleksandri koguduse õpetaja Villu Jürjo on andunud filatelist, on kogudus välja andnud oma pühakoda kujutavaid postkaarte, ümbrikke ja marke Minu Margi vahendusel.

Kommuuni kirik

Päris postmark ilmus Riho Luuse kujunduses 2009. aastal kiriku 125. aastapäevaks. Seda esitleti Estonia seltsi rahvusvahelisel marginäitusel kiriku muuseumis.

Kurioosne on, et Aleksandri kiriku kujutis on sattunud ümbrikut ehtima ka kirikuvaenulikus N. Liidus. Nimelt trükiti 1988. aastal selline ümbrik, tähistamaks 70 aasta möödumist Eestimaa Töörahva Kommuuni (ETK) väljakuulutamisest kirikus. ETK 89. aastapäeva künnisel 2007. aasta novembris küsis Põhjarannik Jürjolt, mis tähendus on kommuuni tegevusel kiriku jaoks.

“Neil päevil me neid sündmusi kuidagi ära ei märgi. Aga järgmise aasta suvel tahame kirikutornis avada muuseumi ning seal leiavad need sündmused kindlasti kajastamist. Kahjuks on Narva igasuguste eksponaatide säilimise poolest olnud üsna vaene.

Tollest ajast on säilinud mõned eksemplarid Kütiväe Teatajat, kus avaldati kuulutusi Aleksandri kirikus toimunud ürituste kohta. On säilinud ka mälestusi. Näiteks selle kohta, kuidas toimus bolševike põgenemine Narvast.

Nagu ikka säärastel puhkudel, ei leitud siis üles kiriku võtmed ning kõik need punalipud ja ­loosungid jäid kirikusse. Aga mis neist loosungitest hiljem sai, pole aimu. Eestimaa Töörahva Kommuuni tegevus ja selle kuriteod on kindlasti üks liin, mida uurime ­ teema meid huvitab ning muuseumis leiab see äramärkimist. Narva õigeusu kirik sai aga kommuuni ajal tunduvalt rohkem kannatada ­ osa nende preestreid mõrvati, vastas Jürjo tollal. Kiriku tornimuuseum avatigi ja nüüd näeb seal ka kurioosset ümbrikku.

Joanni ennustus

Kui 1896. aastal valmis Kreenholmi õigeusulistest töölistele Ülestõusmise kirik, võtsid selle pühitsemisest osa nii Vene tsaar Aleksander III kui Preisi keiser Wilhelm II. Vaimulike seas oli ka rahva seas väga populaarne Kroonlinna Joann.

Praeguseks pühakuks kuulutatud vaimulik oli juba oma eluajal selline staar, et reisis suisa eravagunis. Lahkudes õnnistas ta tamburist saatjaid ja jäi tähelepanelikult vaatama kaht uut Kreenholmi kirikut ­ 12 aastat varem, 1884, oli pühitsetud samal tänaval asuv Aleksandri kirik kohalikele luterlastele.

Püha isa olevat vaikselt lausunud, et äsja pühitsetud iludus jääb ustavate lohutuseks püsima Kristuse taastulemiseni. “Kukk aga saab kaua laulda, kuid tuleb aeg, kui linna peaaegu enam ei ole ja ka temal võetakse pea maha. Aastad lähevad, linn saab jälle olema, mõlemad kirikud seisavad ja kukk hakkab jälle laulma, vahendas tema sõnu aastaid hiljem Kuremäe kloostri nunn õde Arsenia (Saveljeva), kes oli omal ajal Joanni Narva­visiidil saatnud.

Narva pommitamise ajal Nõukogude lennukite poolt 6. märtsil 1944 langes kiriku kuplist sisse mürsk ja purustas tornikiivri. Sama aasta juulis lasti arusaamatutel põhjustel õhku ka säilinud torn. Torn taastati Jumala ja Euroopa Liidu abiga 2008. aastal. Joanni mainitud kukk ühes kuplitorniga oli aga taastatud juba 2002. aastal Kuningas Arthuri gala kogutud annetustega. Kuke kuldamiseks kogus raha Eesti filharmoonia kammerkoor. Nii on Kroonlinna Joanni sõnad siiani tõeks osutunud.

Kinokirik

Kõneldes Aleksandri kiriku jäädvustamisest, ei saa jätta mainimata teatrit ja filmi. 2010. aastal võttis filmistuudio Homeless Bob Productions seal üles mängufilmi “Idioot”.

Võttepaviljoniks muudetud pühakoja müüride vahel askeldasid sellised meie filmi­ ja teatrimaailma põnevad tegelased nagu Katariina Unt (end. Lauk), Taavi Eelmaa, Risto Kübar, Ain Lutsepp, Roman Baskin jt. Režissöör Rainer Sarneti juhtimisel ja kunstnik Jaagup Roometi käe all sündis arhitekt Otto Pius von Hippiuse järgi projekteeritud historitsistlikus stiilis pühakojas, kus eklektiliselt on ühendatud neoromaani ja neoklassitsistlikke elemente, Dostojevski maailm.

Pastori abikaasa ja koguduse muusikajuht Tuuliki Jürjo tunnistas hiljem, et tal oli näiteks valus vaadata, kui pühakoja põrand ujus, sest filmivõtete käigus markeeriti muu seas ka vihmasadu. Aga tulemus sai igati hea! “Igat laadi kunstiteos ­ film, etendus, kontsert, näitus ­ astub ruumiga, kus ta valmib, dialoogi. Iga kunstiteos saab osa kiriku atmosfäärist ja tema vaimsus tugevneb. Olen märganud, et see ei olene isegi tegija religioossusest ­ see on nii tugev, et toimib igal juhul,” ütles kirikuõpetaja Jürjo filmi tegemise ajal.

“Idioodi” produtsent Katrin Kissa rõhutas, kui tähtis oli filmi puhul see, et ta võeti peaaegu tervenisti üles kirikus, et see fakt on oluline nii sisulisest kui visuaalsest küljest. “Panime kogu maailma, kuhu vürst Mõškin satub, ühte, kinnisesse ruumi. Avatud mõõde tekib vaid alguses ja lõpus ­ läbi akendest kiiskava valguse. Samuti on loos, kus puhas ja seltskondlikest mängudest puutumata Mõškin asetatakse selle tsirkuse keskele, sinna, kus ta pole harjunud olema. See muutub ahistavaks. Kuidas ses ruumis hakkama saada, säilitada oma moraalsed tõekspidamised ja avatud süda, Põhjarannikule.

Ja Aleksandri kiriku lugu sai rikkamaks. Varem, 2004. aastal, lavastas eelmainitud Baskin samas Federico Fellini “Orkestriproovi” eestimaalastele ajendiks esimest korda põnevat pühakoda külastada.

Veel oli Aleksandri kirik 2005. aastal Oleg Fessenko vändatud õudusfilmi “Nõid” võttepaigaks.

Reliikvia

Tegelikult on Aleksandri kogudus praegu kõigi kunagi Narvas asunud luteri kirikute järeltulija ja õigusjärglane. Ja Narva eestlaskonna üheks väärtuslikumaks ajaloomälestiseks on armulauakarikas, millel on kiri “Magdalena Kallipulck Gat dissen Kelgk zur Kercken den Undeutzshen zur Narva Anno 1596 den 12 Feb” (“Magdalena Kallipulck andis selle karika Narva mittesakslaste kirikule 12. veebruaril 1596″).

Kui ingeri praost Selim Jalmari Laurikkala repatrieerus 1937. aastal Soome, usaldasid paljud ingerlased tema kätte hoiule oma

väärtuslikuma vara. Paljud ei tulnud oma varale kunagi järele ja nii jäid kompsud­kastid pikaks ajaks Laurikkala kodumaja pööningule Tervankoskil.

Pärast Laurikkala surma hakkasid lapselapsed pööningut koristama ja osa kaste visati avamata minema. Juhuslikult vajus kellegi jalg ühest kastist läbi ja päevavalgele tuli vana karikas. 2002. aastal tõi praosti lapselaps Lilja Rantanen karika tagasi Narva. See karikas on praegugi koguduses kasutusel ja ” ütles Kissa, mis osutus erakordselt edukaks ja sai paljudele sümboliseerib muu seas aegade sidet.

Magdalena Kallipulcki kingitud armualauakarikas aastast 1596.
IRINA KIVIMÄE

 

 

 

Selle loo valmimisel on kasutatud käesoleval nädalal ilmunud brošüüri “Narva Aleksandri kirik. Tornimuuseum” abi.

Artikkel ilmus esmakordselt  ajalehes Põhjarannik 24. märtsil 2012.