Elo Süld seisab vana ja uue piiril

Kohal, kus Pauluse kiriku taastamist korraldava sihtasutuse juht Elo Süld oma punaste kummikutega pildile jäi, oli veel eelmisel aastal altar ja vahesein. Kui palju on kirikusse jäänud vana ja kui palju on seal uut, näevad kõik varsti oma silmaga.

Olen teid nende punaste kummikutega siin koppade ja betooni vahel näinud viis viimast aastat. Kas te ikka ei saa kummikuid töölt koju viia?

Enamasti ongi kummikud juba kodus. Seekord panin need jalga vihma pärast, tänavad olid porised ja märjal ajal läheb kirikuõu üsna mudaseks. Tuleva aasta alguses hakatakse siin haljastust tegema, siis tuleb jälle kummikute aeg, sest kõigepealt kaevatakse kõik ju üles.

Nii et kaheksa aastat tagasi alanud töö lõpp paistab?

Jah, jäänud on kergem osa, lõpp. Rasked aastad on möödas. Näiteks alustades oli projekteerimise aeg väga väsitav. Sõitsime siis muudkui Soome vahet, sest meie kolmel inimesel oli odavam sinna minna kui kümmekonnal arhitektil ja projekteerijal Soomest siia tulla.

Ehitajad lõpetavad varsti, detsembris on poole suuremaks muutunud kirikusaalis jõulujumalateenistused. Siis jäävad veel oreli häälestamine, haljastus, parkla ja mõni väiksem asi. Tuleva aasta septembriks on kirik valmis.

Esimese kava järgi pidi see valmis saama 2010. aastal.

Alguses paistis, et see on võimalik, aeg oli soodne. Aga 2008. aastal tuli majanduslangus ja otsustati, et jätkame taastamist vaikselt, samm-sammult. See oli väga raske, sest keegi ei riskinud enam öelda, millal siin kõik tehtud saab. Nii on keeruline lepinguid sõlmida, lisaks on nende kaheksa aasta jooksul surnud kaks väärtuslikku inimest: meie konstruktor ning krohviretsepti ja akustikaga tegelenud asjatundja. Sellest on väga kahju.

Edasi loe Tartu Postimehest.