Noored viiuldajad esinevad Tartu Jaani kirikus

Oma üsna pika kristlaseksolemise „karjääri“ jooksul on süvenenud minus kahtlus, et Issand Jumal, – vaatamata oma väärikusele, – on üks vigurivänt, kes vahel lubab endale ka väikesi ulakusi. – Umbes nii nagu president Lennart Meri presidendina seda tegi. Iial ei tea, millega ta nüüd jälle hakkama võib saada. Kuigi ametlikult on Oleva loomisprogramm kuue „ajaga“ lõpetatud ja Issand Jumal just kui pensionile saadetud, nikerdab ta ikka veel midagi valmis, muidugi vargsi, – ja mis eriti põnev, – meid, inimlapsi sealjuures endale partneriteks kaasates. Nii on ta lasknud sündida ja suureks saada ühel isevärki olendil, keda enne pole nähtud ega osatud ka liigitada ja nimetada. Sel ime-elukal on arvata kolmkümmend pead, kuid ta ei meenuta üldsegi ohtlikku tuldpurskavat draakonitibu, kes Päästeametile peavalu valmistaks. Pealtnäha on ta võrdlemisi süütu ja tema kohtunu oska esiti kahtlustadagi, milline vägi temas peitub. Aga kui ta oma tiivad laiali laotab ning lendu tõuseb, siis on jahmatus suur. – Mitte ehmatus, mis sunniks ära põgenema, vaid pigem vaimustus, mis ligemale tõmbab ja takistab lahku minemast, – nagu noori armununuid. See imeloom on sedasinast ilmavalgust näinud juba tervelt kaheksa aastat, esialgu haude- ja lõimetisajal kuskil kolkapesas peidus olles. Kuid juba kolmandat aastat sirutab ta oma tiibu ja teeb üha kaugemaid lennutiire. Esiti Põhja-Soomes ühe ringi, siis siinsamas Lääne-Eestis, ja tänavu kauges Põhja-Rootsis Östersundi kandis. Lehelugeja võib nüüd mõistatada, miks tema sellest elukast veel midagi kuulnud pole ja miks meedia pole veel oma kaamerate ja mikrofonidega kohale sööstnud. Kordan, Issand Jumala vigur selles seisnebki, et suurimad üllatused on (esiti) varjatud nende silme ees, kes nähes ei näe ja kuuldes ei kuule. Tema veskid jahvatavad hirmaeglaselt; alles mullu kutsus Looja kokku oma inimpartnerid ja küsis: „Noh, mis nime me talle paneme?“. Inimesed aga olid segaduses, sest ega õige tabava nime leidmine ole niisama lihtne. „Cäthlyn“ ja „Chrisostoomus“ ei sobinud hästi. Ka selle olendi pead isekeskis olid eri meelt. Alles sel suvel lõpetas komisjon kooskõlastused ning sõelale jäi … „Karijärve Keelpilliorkester“. Muide, selle piraka, ent noorukese muusikaolendi „mammaks“ on Eveli Roosaar, kes õpetab H. Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis lastele viiulit ja Puhja koguduse liikmena lööb agaralt kaasa kirikukooris Dionysius.

Pean koos lugejatega jagama esialgset kerget pettumust, et see nimi pole üldse – moodsamas keeles – nii „seksikas“ kui näiteks Bedwetters või Pussy Riot, kuid mis parata. Nime tagasihoidlikkusest olulisem on selle kandja ise. Saamaks teada, kes peitub Pärdiku, Leemuri või Canis lupus nime taga, tuleb minna temaga isiklikult kohtuma. Oma silm on kuningas ja kõrv keiser. Õnneks Tallinnasse loomaaeda sõita ei tule. See eriline elukas ilmutab end oma nime all siinsamas „Eesti Kiriku“ toimetuse lähedal, – Tartu Jaani kirikus juba lehe ilmumise (kolma)päeval 27.08 kell kuus õhtul.

Varrudele pole kombeks päris tühja käega minna. Ikka on võetud kaasa hamba- või lusikaraha. Nende väikeste kingituste toel tehakse kohe-kohe septembris topelt-CD nende tarvis, kes nii kiiresti kontserdile ei jõua, kuid tahaksid ka vahetult kogeda seda imetabast orkestrit. Aga kes oma hambarahaga näpus ei saa Jaani kirikusse tuua, sel on võimalus seda teha http://www.hooandja.ee/ vahendusel.

Ah jaa, nüüd jõuame lõpuks kõige olulisemani: mis selles orkestris siis erilist on? Aga see, et nii keerulisi õrntundlikke pille nagu viiul (ja neid teisi) mängivad lapsed ning noored. Häh, mingid „maakad“ või? Kas võib kuskilt Karijärvelt (või Naatsaretist) tulla midagi head? Uskmatuid Toomaid on igal ajal. Aga teadmiseks: need on parimatest parimad noored pillimängijad Liivimaal üleüldse. Ja mida nad suudavad üheskoos oma muusikariistadest välja võluda, selle kirjeldamiseks jääb kohati sõnadest puudu. Tuliseks plaksutatud peopesad jätkavad sealt, kus suuga enam väljendada ei suuda. See on kogemus, mis kordub ja kordub jälle…

 Tiit Kuusemaa