Thomas-Andreas Põder: religioonisotsioloogia – uue vaimsuse preestrinna?

Alljärgnevate mõtete ajendajaks on hea kolleegi Lea Altnurme arvamuslugu «Usk ei sure välja», mis ilmus hiljuti AKs (PM, 3.05). Minu tagamõte ei ole kristlust päästa või võidelda nn uue vaimsuse vastu. Juba seetõttu mitte, et küsimus tõest ning sellest, mis aitab elus orienteeruda ja rahus surra, ei ole taandatav kvantiteedile. Kristluse või mõne teise religiooni või liikumise tõde või ebatõde, kehtivus või mittekehtivus pole tuvastatav järgijate hulga põhjal.

Küll aga inspireerib mind reageerima soov aidata vältida ohtu, et sotsioloogia muutub naiivseks propagandaks. Seda nii seetõttu, et ei olda põhimõistete kasutamises piisavalt kriitiline, kui ka sellise kirjatöö mõjuvõimu pärast – selle pärast, millist tulevikku see konstrueerib, millist arusaamist juurutab ning mille levitamise instrument see tahes või tahtmata on.

Niisiis ei tegele ma siin kristluse määratlemisega. Küll aga soovin osutada ühele vastuolule ja ebajärjekindlusele.

Nimelt on religioonisotsioloogist autor valmis möönma kristluse kitsalt institutsionaalse määratluse ebapiisavust ja võtab arvesse, et kristliku usu enesemõistmine ei pea võimalikuks tõlgendada kirikut üksnes institutsioonina. Samas kasutab ta aga ikkagi pigem naiivset, jäika ja nurgelist arusaama sellest, mis on kristlus.

Seevastu uue vaimsuse koha pealt ollakse paindlik: nii paindlik, et enesestmõistetavalt ebaoluliseks peetakse mitte ainult uue vaimsuse institutsionaalset, vaid ka enesemääratlust. Viimane oleks justkui täiesti ebavajalik oma identiteedi avastamiseks (religioonisotsioloogia ärgitusel ja abil!) uues vaimsuses. Selleks et olla identifitseeritud uue vaimsuse esindajana, pole vajalik mitte institutsionaalne side ega isegi enesemääratlus, vaid pigem teatud praktikate viljelemine.

Edasi loe  Postimehest.