Paljuteadaja või mõistja?

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo augustikuine mõte koolis toimuva õpilasele huvitavaks muutmisest ja ainekavade ulatuslikust ülevaatamisest („Kas Eesti kool on huvitav?”, ÕpL 23.08) tõi mulle esmase emotsioonina meelde hiina mõttetarga Lao-zi ütluse: „Mõistja pole paljuteadja, paljuteadja pole mõistja.” Olen ministriga sarnaselt tunnetanud, et sageli oleks õpilastel vaja suuremat tähelepanu pöörata asjadest arusaamisele, probleemide analüüsimisele ning võimalike lahendusteede hulgast optimaal­seima leidmisele. Need tegevused vajavad aga süvenemiseks aega, mida tihe ainekava sageli ei võimalda.

Teisalt, eelkõige seoses ainekavade poole võrra kärpimise ideega meenus mulle, et midagi sarnast ütles umbes viisteist aastat tagasi ka tolleaegne Eesti lastevanemate liidu esimees professor Ago Künnap: „/…/ õpilaste ja õpetajate koormus kaks korda väiksemaks, õpetajate palk kaks korda suuremaks!” (PM 20.11.1997, „Laste ülekoormamine koolindusega on ebainimlik”). Raivo Juuraku meenutuse põhjal oli professor Künnap õpilaste suurt koormust kommenteerides emotsionaalselt resoluutne: „Mu sõbrad, kas me oleme hullud?”

Edasi loe Õpetajate Lehest.