Mikk Leedjärv: meie suhtumise pärast teistesse inimestesse on õhus liiga palju pinget

Iga inimene kasutab tõenäoliselt aeg-ajalt oma kõnes väljendit “Kuidas võtta!”. Seda tavaliselt ikka siis, kui on keeruline vormida oma arvamust millegi kohta ja sooviks justkui otsi lahti jätta.

Kui aga asendada nende kahe sõna järel olev hüüumärk küsimärgiga, siis saame küsimuse, millele tegelikult tasub meil ka aeg-ajalt mõelda, ikka sellest vaatenurgast, kuidas meie midagi võtame, kuidas meie enda jaoks ümbritsevat mõtestame.

Kõike on võimalik võtta väga mitmeti ja nii ongi ju ka välja kujunenud erinevad inimeste grupeeringud just nimelt seeläbi, kuidas inimesed mingitesse asjadesse ja olukordadesse elus suhtuvad. Nii on palju erinevaid poliitilisi vaateid, religioosseid arusaamasid, ja ehk kõige lihtsamalt jagatakse inimesi pessimistideks ja optimistideks tegelikult ikka sellesama järgi, kuidas inimene millessegi suhtub.

Vaadates elu Eestimaal ja ka Viimsis, pean tunnistama, et olen märganud nii mõnedeski asjades väga omapärast suhtumist. Ehk on see tingitud meie inimlikust loomusest, mis kipub kalduma ikka pigem egoismi poole, või kes teab millest, kuid eelkõige meie suhtumise pärast teistesse inimestesse on õhus liiga palju pinget.

Edasi loe Delfist.