Hullud tarbimise või Kristuse pärast
18.10.2006 | Toomas Jürgenstein | Rubriik: KolumnKaubandus meelitas möödunud nädalal ostjaid osturalliga Kaubamajas ja hullude päevadega Stockmannis. Tänavapildiski torkasid silma nimetatud kaubamajade reklaamivärvides kilekotid, õhupallid ja reklaame kandvad lapsed, enamik meediakanaleid pühendas päevauudistes sellele sündmusele tähelepanu, reklaam jõudis sinuni ka siis, kui sa sellest huvitatud ei olnud jne. Müüdi ja osteti palju ning tõenäoliselt soodsalt, iseküsimus, kas ostjale soetatud kaup alati ka vajalikuks osutus.
Selliste ostusündmuste puhul ongi pigem erandiks üksikud virisejad, kes kõnelevad arutust tarbimisest, selle laastavast mõjust inimpsüühikale või siis meie metsaalustest, mis tarbimise kasvu jätkudes peagi prügiväljadeks on muutumas. Samas on tarbimisest loobumisel ja selle boikoteerimisel oma võlu, mida võib mitmel viisil põhjendada ja mõistliku eluviisina teistele soovitada.
Näiteks meeldivad mulle ja paljudele mu sõpradele vanad asjad. Eriti põlvest põlve pärandatavad esemed, mis täidavad kodu mälestustega ja võtavad sellelt steriilsuse ja anonüümsuse. Huvitav, et veel mõni aeg tagasi sidus teadmine teise perekonna asjadest koguni külakogukonda.
Maiju Lassila sügava huumori, aga ka südamesoojusega kirjutatud raamatus «Tuletikke laenamas» on mulle meelde jäänud katkend, kuidas kodus keelt peksvad naised arutavad naaberperemehe riiete üle, mis kogu külale teada on: «Küll aga Vatasel on seda riidepoolist, nagu muudki kraami… Jussi käib vist praegu vana õndsa Vatase villaste pükstega kirikus?» «Käivat teine jah nendega,» teadis Sormuse Miina tõendada.
Raamatus kirjeldatud ajal pakkusid asjad jutuainet, sidusid eri põlvkondi ja olid tehtud mõttega, et need peaksid vastu võimalikult kaua. Loomulikult ei saa aega tagasi pöörata, vaevalt tänapäeval mitut inimest teenivad püksid mingiks ideaaliks on, kuid minevikust õppida võib alati.
Radikaalsem reaktsioon tarbimisele on muidugi küünikute kombel mõttetuid asju põlastada. Siinkohal on sobiv tuletada meelde oma koduks olevas vaadis lamavat Diogenest ja tema ette saabuvat tolleaegset maailmavalitsejat Aleksander Suurt, kes lubas kõik silmnähtavas vaesuses elava filosoofi soovid täita. Diogenesel oligi üks soov ja ta lausus maailmavalitsejale: «Astu Päikese eest ära.» Selline vastus oli tõeline vaimu triumf võimu ning materiaalsuse üle. Kristlus on ikka kreeka filosoofia paremaid mõtteid kasutanud. Miks mitte kord küünikute radikaalsust meeles pidada.
Stockmanni hullud päevad tuletavad meelde, et teatud hullusel on oma koht kristlikus usus. Eriti ortodoksi kirikus, kus suure autoriteedi ja austuse on pälvinud hullud Kristuse pärast, keda vene õigeusu kirikus nimetatakse raskesti tõlgitava sõnaga jurodivõi. Need on jäägitult usule pühendunud inimesed, kelle käitumine ja maailmatunnetus normaalseks peetavast oluliselt erineda võis.
Ehkki tunduvalt vähemal määral, on ka lääne kirikutes niisugused inimesed olemas – kas või Assisi Franciscus, kes lindudele jutlust pidas. Kui vaadata nende tegutsemist, siis on teatav väline sarnasus ostuhulluses osalejatega olemas. Ega asjata saatanat vahel Issanda ahviks ei nimetata – oma tegevuse välise vormi on ta alati Jumala loomingust maha viksinud.
Toomas Jürgenstein
Astu päikese eest ära… pole paha mõte, ka kui silmas pidada, et päike Jumalat sümboliseerib. Ristiinimesele on tähtsaim Jumal, nii maailmavaateliselt, moraalselt kui spirituaalselt. Rõhk ehk viimasel, sest just vaimulikku juhtimiskogemust kipuvad hägustama nähtava maailma kõikvõimalikud vajalikud ja mittevajalikud instrumentaariumid.
Mis puutub mälestustesse, siis olen taiband, et kõige sügavamaid mälestusi meelitavad ajusoppidest välja ammused lõhnad. Aga eks ole asjadelgi oma väike osa.
Assisi Frasciscus oli Jumala protest hullumeelse maailmakorra vastu, mida kirik delikaatselt ei maini. Nimelt me räägime isamaast, mida me isaga veel kuidagi oskame seletada, aga kodumaad meil ei ole. Miks?! Selleks, et kodu ei saa seostada ostetava-müüdava maa kui kinnisvaraga. See oleks, nagu naine ja lits võrdusmärgiga: üks laulatatud su NAISEKS, TEINE AGA OSTETAV – MÜÜDAV.Kirik paigutab meie kodu kuhugi taevase, peaasi kõrgele-kaugele, kuhu tuleb igatseda ja kuhu eluajal ei pääse. Kuid Jumal lõi meid ka siia maailma elama. Assisi Franciscus ja tema kivide laenamine oli sulaselge pilge maksu-omandiõiguse vastu, mis teeb ka meid järjest lõhutumaks ja eraklikumaks. Kas meil on mingi kodu või on see üks käibesõna a la Trotski kasarmukommunism, kus naised-lapsed ja kõik oli ühine (nagu algkoguduse aegne pühademängimine Jeruusalemmas, kes elas provintsikoguduste arvelt!).Ehitame taas Tallinnast jt linnadest endale hiirelõksud, kust pommirünnaku korral mitte kuhugi pääsu ei ole.(1944 aasta09 märtsi ööst ei taha keegi õppida!) See on meie areng!? Mis suunas?! Kui Franciscus jutlustas lindudele, on see porikamakas ta kaasaja inimeste pihta, kes pühade jutukeste järgi olid \”usklikumad\” kui meie. Lindudel oli aega kuulata vabaduse esindajat, sest orjad olid sundijate piitsa all: Nii Assiisis kui ka artikli alguses äramainitud Stockmannis ja neil pole praegugi aega Jumala Sõna tähele panna:Nii mõnelgi on leeritunnistus on taskus, kord aastas armulaual käidud ja kirikumaks makstud. Kuid neil on nii kiire, et pole aega muud kui ainult rügada.Ja neid leeripoisse-tüdrukuid on meie hulgas üsna palju.Rohkem kui kinnisvara. Millal hakkame rääkima kiriku tulevikust, millal hakkame mõtlema oma järelkasvule, millal esitame küsimuse iseenda kohta, kes me oleme, kas kellegi suhtes ahvid või inimesed!? Kas matkijad või mõtlejad?!
..lindudele jutlust pidas.. Vabandan, et toon siia mälestuse ammusest ajast. See pisut seletab (ehk) Franciscuse teo või tegevuse mõttekust.
Olin nooruses kaugel maal külas, siis elasin mõnda aega seal. Oli üks vana naine, kes samuti pidas kõnet, aga loomadele. Need kaks inimest pole kuigi võrreldavad, aga T.J. toodud tsitaadil on minu jaoks see mõte: inimese häälel (esiti) ja tekstil (teiseks) on oma võlu, mida ei saa saavutada mingi õppimise teel, see on või ei ole. Vana naise näilist juttu kuulasid esiteks loomad – lambad-kitsed-pühvlid – mingi erilise harduse või andumusega ja kuni mina kuulAAAmiseni jõudsin, siis adusin, et ta rääkis headusest – kõik muu oli foon. Vabandan, et sekkusin.
Kommenteerimine pole sekkumine.