Mees, kelle pärast palvetas 1,2 miljardit inimest

Artikkel ilmus ajalehes “Lääne Elu” neljapäeval, 28.03.2013. Õpetaja Tiit Salumäed intervjueeris Lehte Ilves.

Uue paavsti valimist jälgisid nii usklikud kui ka uskmatud. Miks seda nii tähtsaks peetakse?

Paavsti valimise hommikul küsis Kuku raadio preester Vello Salo käest: kuidas te elate, kui teil kirikupead ei ole? Salo ütles, et kirikupea on ikka juba 2000 aastat, istub Kõigeväelise Jumala paremal käel;  paavst on rohkem kiriku jalad.
Katoliku kiriku ühtsus ja tugevus on mujal kui paavstis. Katoliku kiriku tugevus ei ole mitte hierarhias, vaid koguduses. Protestandid tähtsustavad hierarhiat isegi rohkem,  aga katoliikluse mõte on, et paavst on palvetaja. See on tema ülesanne, selleks on teda kutsutud.
Ka meile on seda õpetatud, Vana Testamendi professor Evald  Saag ütles ikka, et ega jumalateenistuste pidamine ole pastoril see töö, mille eest ta palka saab. Aga et sa loed Piiblit ja palvetad ja et kogudusel on keegi, kellelt küsida —  selles on koguduse tugevus.
Katoliku kiriku pind on väga lai, need on kiriku usklikud inimesed, kes tulevad igal õhtul või vähemalt kord nädalas missale. Selle koguduse isa on kohalik preester. See preester ei ole nagu kuningas ja keiser oma riigis, tema on jälle omaette alluvuses või osaduses piiskopiga.
Protestantluses on personaalsus suurem, vabakogudustes  väheneb kiriku universaalsus üha enam.

Nii et paavsti peamine roll on palvetada?
Palvetada ja ühtsust hoida.
Pärast paavsti valimist lepivad kardinalid sellega, et just see inimene on paavst ja temal on täita isa roll. Kardinalid, kes  olid paavsti valimisel kandidaadid, ei hakka pärast kaotust igaüks oma parteid tegema.
 

Mida paavst suudab, mis temast sõltub?

Ükski paavst ei saa ette võtta muudatusi, mis on kirikule võõrad. Paavst peab tunnetama alt tulevaid ootusi ja minema neile järele. Nii suures süsteemis aga, nagu on katoliku kirik, ei ole mõeldav teha mõne aastaga suuri pöördeid.
Omaette kõnekas on, et paavstiks valiti eakas inimene. See näitab, et mõne aasta pärast valitakse uus paavst. Nii läheb kirik pikkamööda edasi. 40aastane paavst oleks heal juhul istunud 50 aastat paavstitoolil — kes seda oleks ikka soovinud!
Eks vanemal inimesel ole ka rohkem elukogemusi. Tal peab olema kogu teekond läbi käidud, ta peab teadma, kuidas on olla orduvend või kohalik preester, kuidas inimestega suhelda.
Tänapäeva maailm on rikaste ja ilusate maailm, nagu ka uus paavst toonitab. Paljud jäävad sellest rikkuse rongist maha. Mis siis nendest saab?
Paavst on ka ühtsuse hoidja. Ametilt on ta Rooma piiskop. Kiriku hierarhias  on diakoni, preestri ja piiskopi pühitsus. Paavst on Rooma piiskop, sisult üks teiste piiskoppide hulgas, kellel on eriline roll, õigus ja kohustus hoida ühtsust.
Sellena ta, külastades maailma nagu Johannes Paulus II ja rääkides poliitikutega, saab ta mõjutada ka maailma. Euroopa Parlamendi esimees juba kutsus Franciscuse parlamenti esinema.
 

Kellega võiks paavsti mõjukuselt võrrelda, kuigi ütlete, et ta on ainult palvetaja ja ühtsuse hoidja?
 

Palves ongi tema tugevus, palve jõud on kumuleeruv. Tema palvetel ongi mõju ja jõud seetõttu, et tema pärast palvetab maailmas 1,2 miljardit inimest. Nii ei käi palvetamine mitte ülalt allapoole, vaid alt ülespoole.
Teisalt on ta Jumala saadik, nagu oleme õigupoolest me kõik. Ega siin maailmas ole ju kedagi, kes poleks Jumala läkitatud ja volitatud.
Mõelgem aga, milles õieti võim seisneb. Kas see on see, mida sa oskad kasutada? Sul võib ju olla hea Stradivari viiul, aga kui sa sellel mängida ei oska, on tal sinule vaid antikvaarne väärtus.
Võim iseenesest võib olla ohtlik riist inimese käes, kui seda kasutatakse oma tahtmise järgi. Sellest on ajaloos näiteid küll, ka paavstide seas.
Paavsti üks tiitel teiste kõrval on servus servorum Dei — orjade ori, teenijate teenija. Mulle tundub, et Francis­cu­se puhul on just see tähtis.
Loomulikult on paavsti sõnal kaalu, iga tema sõna pannakse tähele ja tema sõnadele otsitakse  tähendusi, aga tema tegelik tugevus on mujal — ta sõna mõjub, sest Kirik usub ta eksimatust Kristuse asemikuna.
 

Kas uus paavst mõjutab kuidagi ka luterlasi?
 

Luterliku Maailmaliidu president käis paavsti tervitamas.
Et Ladina–Ameerikas ei ole luterlus eriti levinud, teab paavst luterlusest ehk ka vähem. Luterlusel on ees suured sündmused, 2017  möödub reformatsioonist 500 aastat.
Üldiselt on katoliku kiriku hoiak luterluse suhtes vennalik. Kui näeme kristlasi ühtse perena, nagu meie Eesti Kirikute Nõukogus, et konfessioonid ei pea üksteise vastu töötama ega üksteisega konkureerima, võime ainult rõõmustada, et on mitmesuguseid liturgilisi kordi ja traditsioone.
Meil on katoliku kirikuga allkirjastatud oluline leping, teiste lepingute ettevalmistamine käib. Üksikuid probleeme on —  sündmusi, mis minevikus on aset leidnud, olematuks ei tee. Ega seegi, mida Martin Luther on katoliku kiriku kohta öelnud,  mingi vennalik suhtumine olnud.
 

Katoliku kirikut on räsinud preestrite pedofiilia­skan­daalid. Kas uus paavst sekkub sellesse?
 

Kahtlemata kutsub kirik vaimulikke üles meeleparandusele. Vaja on aga mõista ka seda, et preestrite tsölibaadil (abielukeelul) on oma tugevus ja mõte, aga ka oma hind.
Üksi elava preestri saab lihtsalt ümber paigutada, kui see osutub mingil põhjusel vajalikuks. Tsölibaat on kasulik ka ki­riku vara seisukohalt — see ei lähe perekondi mööda laiali, vaid jääb kirikusse. Ka preestrite majad on mõeldud ühele inimesele elamiseks.
Nii on tsölibaat tugevus, aga ka nõrkus, sest inimene on inimene. Tsölibaat nõuab inimeselt väga palju. Katoliku kirik on jäänud tsölibaadi juurde, kuigi see ei ole kuigi kaua aega kestnud. Tsölibaat tuli kasutusele hilisel keskajal.
Juudiusus on asi vastupidi, rabi saab olla vaid siis, kui tal on pere ja lapsed. Ka protestant­luses on perekond tähtis. Iseasi, kui hästi see tänapäeval kehtib, sest lahutatakse palju.
 

Kas katoliku kirik peaks tsölibaadi kaotama?
 

Eks nad proovi, aga tegemist on suure süsteemiga, mis on majanduslikult tsölibaadile üles ehitatud. Ega selle muutmine lihtne ole.
Muuta on vaja ka mõtteviisi, et preester on koguduse isa ja ühendaja. Kuigi, kas see tänapäeval kõiges enam nii toimib.
 

Millest räägiksite paavstiga, kui Teil oleks võimalik temaga kohtuda?
 

Olulisem on see, mida tema mulle ütleks, oleksin pigem kuulaja.
Mida ta võiks mullegi öelda, on tema põhiline sõnum: et me ei tohi abivajajaid ja vaeseid unustada. Ega siin mõelda ainult varanduselt vaeseid. Inimesel võivad olla oma laevad ja oma lennukid, ega ta seepärast veel rikas ole, kui tal sees on tühjus.
Paavsti kuulutus ja tema vapp tuletavad seda meelde. Franciscuse vapil on kaks võtit, mis annavad kinnitust paavsti ametist. Vapi tekst viitab  evangelist Matteusele, kes oli rikas  tollimees, aga kutsuti jüngriks ja talle anti uus tee.
 

Kui tõenäoline on, et paavst külastab Eestit?
 

Küllap ta tuleb. Ka eelmise paavsti külaskäik oli päevakorral, kardinalina ta oligi juba tulemas Eestisse loengut pidama, aga midagi tuli vahele.
Kui paavst tuleb, eks see tähenda terve selle regiooni külastamist. Ka Skandinaavia on katoliku kirikule oluline. Sealt on olnud katoliiklus pikka aega täiesti välja tõrjutud ja alles nüüd on leidnud oma koha Soomes ja Rootsis.
Paavst Franciscuse oikumeenilisust näitab ka tõik, et Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh oli esimest korda pärast kirikulõhet paavsti ametisseseadmisel. (Kiriku lõhenemine õigeusu ja katoliku kirikuks aastal 1054, mil Rooma paavst ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh panid teineteist kirikuvande alla.)
Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh külastab sügisel ka Eestist.
Kui palju valib uus paavst endale reisimise tee ja kui palju Roomas olemise tee, eks see  sõltu osalt tervisest, aga ka hingehoiakust.
Franciscuse hoiakut näitab ka see, et ta peab suurel neljapäeval teenistuse Rooma noortevanglas.  Sellega ta näitab, et Kristusele kuuluvad nii need, kes on vanglas  sees, kui ka need, kes on väljas.
 

Paavst Benedictuse tagasiastumise motiivide üle on palju spekuleeritud. Kas neil on Teie arvates alust?

Usun seda, mida tema kohta on öeldud. Vaatasin tema viimaseid teenistusi jõulude aegu — ta tervis oli ikka halb küll.
Benedictuse lähtepunkt oli teine kui Johannes Paulusel, kes oli suure kiriku juht väga pikka aega. Benedictus, vana professor, kes oli harjunud üliõpilasi õpetama, ei näinudki ennast ülevalt alla vaatava autoriteedina. Ta nägi endal teenimise ülesannet ja keegi ei keela teda palvetamast kiriku eest edaspidigi. Selle tee ta endale ka valis.
 

Lehte Ilves

“Lääne Elu”, 28.03.2013.