Thomas-Andreas Põder: vabamüürluse hukkamõistmise ettepanekust

Alljärgnev kirjutis ei ole vabamüürlusest. Alljärgnev kirjutis on pigem sellest, kuidas olla ristiinimene ja kirikuõpetaja ja kirik, ning kainestavast äratundmisest, et ühes või teises olukorras võib see olla keeruline või isegi ebaõnnestuda.

Elu on olemine suhetes ning ikka ja jälle tuleb ette hetki, kus meid ohustab oma näo kaotamine – ja seda mitte üksnes kuidagi n-ö väliselt, vaid tõesti oma identiteedi kaotamise ja sellele ebatruuks muutumise mõttes. Neil hetkedel paistab meie pale teistele, kaasa arvatud Jumalale, ent viimaks loodetavasti ka iseendale, veel vaid moonutatuna, grimassina – ei tunne ära ristiinimest, ei tunne ära kirikuõpetajat, ei tunne ära kirikut. Nägu on võõras. Täiesti võõras.

Pilguheit viimastele nädalatele

Viimastel nädalatel on nii kitsamas kui laiemas avalikus meedias üsna palju – avalikkuse eest osaliselt varjatud luterliku kiriku vaimulike siselistides aga lausa tüdimuseni – olnud ülal vabamüürlusega seonduv.

Edasi loe ERR Uudistest.