Religioonisotsioloog: kirik ei oska enam inimesi kõnetada

19. sajandil ootasid maailmalõppu need, kelle elu oli majanduslikult kokku varisemas.

Maailmalõpujutt levib enim siis, kui inimesed tunnevad end ripakile jäetuna, arvab religiooni­sotsioloog Liina Kilemit.

••Millest see tuleb, et aasta lõppedes ühtaegu ka maailmalõppu oodatakse?

Ma ei kinnita seda, et maailmalõppu otseselt aastalõpuga seostatakse. Ajaloo jooksul on eri kuupäevi nimetatud, aga ümmarguse numbriga kuupäevade puhul kõneldakse maailmalõpust sagedamini. Kunagi, 19. sajandi lõpul tekkis Ameerikas palju maailmalõppu ootavaid liikumisi, sealhulgas ka adventistlikke ja meile tuntud Jehoova tunnistajaid. Sotsioloogid on leidnud siin põnevaid sotsiaal-majanduslikke seoseid. Näiteks Jehoova tunnistajate maailmalõpuootustega liitus väga palju käsitöölisi, kes kaotasid tööstusrevolutsiooniga elatusallika ja nägidki kõike toimuvat isikliku katastroofina. Tegelikult võikski sagedamini peale astroloogide ja füüsikute ka ühiskonnateadlastelt küsida, mida see ütleb meie ühiskonna kohta, et nii paljud inimesed võtavad tuld maailmalõpujuttudest.

Loe edasi Eesti Päevalehest.