Jaan Lahe: kirikuga pole veel kõik läbi

Aasta eest «Humanistliku kristluse manifesti» algatanud Jaan Lahe kirjutab, et teda üllatas järgnenud reaktsioonide ägedus ning usklike hirm. Ta leiab ka, et suletus ja soov vastandada end muule ühiskonnale on spetsiifiliselt iseloomulikud just postsotsialistlike maade evangeelsetele kirikutele.

Äsja möödus aasta päevast, mil avaldasin oma mõttekaaslastega «Humanistliku kristluse manifesti».

Manifest leidis Eesti meedias elavat vastukaja, kuid reaktsioonid sellele olid põhiliselt ootuspärased – osasid inimesi puudutas manifest negatiivselt, osasid positiivselt ja kolmandat osa jättis see külmaks. Küllap oli kolmas grupp kõige arvukam, sest teatavasti on kirik Eesti ühiskonnas suhteliselt marginaalne nähtus.

Ometi oli aga minu jaoks pisut üllatav reaktsioonide ägedus. Kõige ägedamad reaktsioonid tulid loomulikult nende poolt, keda manifest puudutas negatiivselt.

Kindlasti olid reageerijate motiivid erinevad, kuid sain aru kohe pärast esimesi reaktsioone, et nende hulgas on nii inimesi, kes ei teadvusta endale probleeme kirikus, kui ka neid, kes pooldavadki manifestis kritiseeritud nägemust kirikust – kes soovivad, et kirik olekski autoritaarne, suletud ja ignoreeriks viimaste sajandite jooksul ühiskonnas ja inimmõtlemises aset leidnud muudatusi.

Edasi loe Postimehest.