Siin Põhjatähe all – Ingeri rügemendi sõjamehed said rahu Rootsi-Mihkli kirikus

Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus seisab mälestustahvel Lääne-Ingeri rügemendi ridades 1919–1920. aastate vabadusvõitluste käigus hukkunuile. Tahvli õnnistas 11. juunil peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, kes lühikeses sõnavõtus meenutas südamlikult ka oma Vabadussõjas võidelnud isa. Kaasa teenisid Tallinna Soome Püha Peetruse koguduse õpetaja Hannele Päiviö, abiõpetaja Markku Päiviö ja Rootsi-Mihkli kiriku õpetaja Patrik Göransson.

Täällä Pohjantähden alla on nyt kotomaamme, mutta tähtein tuolla puolen toisen kodon saamme. Täällä on kuin kukkasella aika lyhyt meillä, siellä ilo loppumaton niin kuin enkeleillä. Täällä sydän huokailee ja itku silmän täyttää, siellä sydän iloitsee ja silmä riemun näyttää. Sinne toivon siivillä jo sydän pieni lennä! Siellä kun on kotomaani, sinne tahdon mennä. Jaakko Juteini (1781–1855)

Siin Põhjatähe all on minu kodumaa, kuid säälpool tähtevalget teise kodu saan.  Siin aeg nii üürike kui õiel õitseda, sääl süda laulab aina rõõmuhõiskega. Siin tunnen hingevalu ja valan pisaraid, sääl helge meelerahu, ei mõtteid piinavaid. Mu väike hing, sa inglitiivul sinna lenda! Sääl teine kodumaa – säält leiad iseenda. (eestindanud Tiiu Kokla)

1919. aasta, mil Ingeri Rügement Soome-Eesti koostöö vaimus loodi, kuulus väikerahvaste seisukohalt kahtlemata murrangulisse ajastusse. Kõige laiemas plaanis oli Euroopas aset leidmas või juba toimunud suurte impeeriumide lagunemine, laastav Esimene ilmasõda ning sellega kaasnev iseseisvate riikide välja kuulutamise laine. Iseenesest mõista oleks enamik ingerisoomlasigi sel lootusrikkal ajahetkel soovinud oma naabrite eeskujul mingisugustki õigust enesemääramisele. Soome aateloos tuntakse seda perioodina, mil rutati appi hõimuvendadele Eestis, Karjalas ja Ingerimaal. Kuigi seeläbi kindlustati eeskätt iseendi värsket vabadust, saab paljudel puhkudel kõnelda ka siirast abist.

Ka Eesti oli 1918. aastal toimunud Eesti Maapäeval valinud kindla iseseisvuse tee. Ometi puudus rahvaväel 1919. aastal küllaldane motiiv sõdimiseks väljaspool Eesti Vabariiki. Strateegiliselt oli see siiski ülivajalik. Vabadussõja lõppjärgus loodigi idarinde eesliinil hädavajalik puhvertsoon, mis pidi kindlustama parima võimaliku lähtekoha rahuläbirääkimisteks. Nii aitas Ingeri rügemendi tegevus koos Põhja Poegade, Balti rügemendi, Kalevlaste malevaga sillutada teed Eesti iseseisvusele.

Loomulikult otsiti suurema ja vähema eduga Vene valgekaartliku Loodearmee ning iseäranis selle Põhja kompanii toetust. Eesti armee mobilisatsiooni Loode-Ingeris puudutav dokumentatsioon kõneleb selget keelt õigeusklikest isurite ja vadjalaste rohkearvulisest kaasamisest lahingutegevusse Ingeri rügemendi ridades. Ohvitserkonnas oli ka kümneid soomlasi ja soomerootslasi. Lahingutegevuse küll paiguti auklike raportite andmetel olid enamik langenuist just õigeusklike põlisrahvaste esindajad. Võib oletada, et mälestustahvlile on raiutud vaevalt kuuendik langenute nimedest. Ja kõiki vaevalt õnnestubki kindlaks teha …

Hukkunute mälestust valiti jäädvustama ingerisoomlaste seas väga armastatud vaimuliku laulu "Täällä Pohjantähden alla" kaks esimest värsirida. Sama pealkirja kannab mälestustahvli õnnistamisega kaasnenud ja allakirjutanu koostatud käsitlus Ingeri rügemendi võitlusteest.

Nagu paljude teiste rahvaste lemmiklaulude puhul, seisneb sellegi vaimuliku laulu võlu tema lihtsuses. Laul ise pärineb laste lauluraamatust "Lasten Virsikirja". Ühe soomekeelse vaimuliku rahvakultuuri tüvitekstina, peegeldab see soomlaste kui põhjarahva eripära. Samas on tegemist üldse esimese sisult kristliku lauluga, mille kaudu laps end ja teda ümbritsevat sel maal ning selle tähistaeva all mõtestama hakkab. Koraali esimeses laulureas on selgelt määratud koht: TÄÄLLÄ – SIIN. Asukoha kinnismärgina sirab siinpoolse ja igavikulise künnisel Põhjanael. Seejärel määratakse ka aeg: NYT – NÜÜD. See ei viita aga ainult mineviku ja tuleviku vahelisele ajapunktile, vaid on ka HETKE ja IGAVIKU tasakaalupunktiks. Laulu ´nüüd´ meenutab niisiis maise elu haprust taevase kõiksuse ees.

Sellesse laulu olgu aga kätketud kõikide langenute kristlasteks olemine. Lisaks õhkõrnadele enesemääramise lootustele on see rügemendi tegevuses osalenute – olgu luterlastest ingerisoomlaste või õigeusklikest vadjalaste-isurite – ühine pealismäärang.

Motiiv retkest siit sealpoolsesse on olnud erinevates ilmajagudes läbi ajastute üks püsivamaid, nii ka paljudes kristlikes tüvitekstides. Iga maise teekonna valgused ja varjud on "Teise ilma" sünnitised. Ja surmgi on vaid "olemisest teise retk". Iga kristlane pühitsetakse kodumulda, et ta saaks jätkata pääsenuna teed teispoolses – "sealpool tähti, Põhjanaela ja Linnuteed". Ka "Täällä Pohjantähden alla" sõnadest nähtub, et hauda ei kogeta lõpuna. Kalm on vaid lahkunu ajutiseks asukohaks. Soomlastele on see paik, kus lahkunu lebab õnnistatud rahus ja ootab oma sealpoolse suuvõsa keskel Igavikku siirdumist, Tuonela. Iga suguvõsa kalmuaed on selle lähi-Toonelaga kokkupuutes.

Soome keeles ütlebki omade keskel ülestõusmist ootava kadunukese kohta vainaja. Omaaegsetest hirmudest üks suuremaid oli, et võõrsil hukkunute põrmud ei jõua kodukalmistule ega saagi seal viimset pühitsust. Neid ei õnnistata viimsesse rahupaika vainaja‘na. Mõtegi sellest, et lähedastele pole kindlustatud Igavikuteed omade hulgast, tekitas suurt rahulolematust. Neist staatuseta surnuist võisid saada kummitused või koguni kurjadvaimud. Selsamal põhjusel on ka õigeusu kirikuaastas kõigile teadmata sõjateedel hukkunuile eraldatud oma kindel mälestuspäev, nn Demetriose laupäev. Siis mälestatakse neid kõiki nende kodukoguduse kalmistutel. Ingeri rügemendi ridades hukkunuile on nüüdsest saanud selliseks mälestuspaigaks Rootsi Mihkli kirik.

Oma 98-aastaseks elanud vanatädi juttudest mäletan veel ka teistlaadset, mitte üksnes kristlikus valguses siravat tähistaevast. Kunagi on siin, Põhjanaela tähistel, lauldud vanamõõdulisi runolaule sellistest tähtkujudest nagu Kalevan Miekka ning Väinön Viikate. Ingerisoome murrete kõnelejad mäletasid neidki. Müütilisteks sangariteks kehastunult kajastasid need tähtkujud enamasti tollaseid arusaamu nii aegade alguse kui tuleva kohta. Mõeldi ju enamikus vanades kultuurides, et määratus tähistaevas on tallel kõik – nii olnu kui tulev. Pole võimatu, et meie esivanemad on uskunud lahkunute hingede kunagisse ühinemisse tähistaeva kõiksuses …