Allan Praats pühendab end täielikult Viljandi koguduse teenimisele

«Kas sa ise oled ristitud?» küsis Juuru koguduse toonane kirikuõpetaja Jüri Bärg kord nõukogude aja lõpul ühe last ristida soovinud noore isa käest. «Ei ole,» kõlas vastuseks. «No vot, siis tuled leeri!» kostis õpetaja.

Sellest jutuajamisest sai alguse Raplamaalt Kaiust pärit Allan Praatsi, praeguse Viljandi Pauluse koguduse vaimuliku tee hingekarjase ameti juurde.

17 aastat Koerus teeninud õpetaja osales aktiivselt sealses ühiskondlikus elus, ta kuulus kolmel korral vallavolikogusse ja juhtis mitut komisjoni. Põhitöö kõrvalt töötas Praats kümme aastat kohalikus koolis. Uues kohas soovib ta aga täielikult kogudusele pühenduda.

Viljandisse kolis ta koos perega, kuhu kuuluvad Koerus abiõpetajana teeninud abikaasa Elve Bender ja kolm last, kes nende 25aastast abielu kroonivad.

Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Allan Praats, milline on olnud teie senine käekäik vaimulikuna?

Alustasin vaimulikuna teenistust 1994. aastal Koerus. Tollal olin veel Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) usuteaduste instituudi teise kursuse praktikant, diakoniks ordineeriti mind 1995. aastal.

Koerus olin vaimulik kuni käesoleva aasta 31. juulini — kokku seitseteist aastat ja üks pühapäev peale, sest oma eelviimase jutluse pidasin kuuendal nelipühijärgsel teenistusel. Samal päeval pidasin seal kunagi ka esimese jutluse.

Teenisin Koerus koos oma abikaasa Elve Benderiga, kes on samuti lõpetanud usuteaduste instituudi. Tööjaotus oli selline, et tema teenis kaasa jumalateenistustel ja kirjutas projekte. Ta korraldas ka puudega lastele suvelaagreid.

Edasi loe Sakalast.