Vabadusest religioone õppida
17.05.2006 | Toomas Jürgenstein | Rubriik: KolumnMöödunud nädala keskel kuulsin juhuslikult, et minu õpilased olid hakanud koguma toetust religiooniõpetuse kohustuslikkuse säilitamiseks Hugo Treffneri gümnaasiumi humanitaarharus. Jätan tänases loos kõrvale aine kohustuslikkusega seotud õiguslikud küsimused ja keskendun õpilaste üllatavale soovile vähendada oma valikuvabadust ja muuta üks tund neile kohustuslikuks.
Aastat viis-kuus tagasi kohtasin Inglismaal religiooniõpetaja ametiks valmistuvat noormeest, kes oli oma õpingute ajal kristliku usu vahetanud islami vastu. Sattusime tema otsusest rääkima ning ta ütles, et usuvahetuse üheks ajendiks oli soov õpetada koolis, kus ta saaks 90% oma energiast pühendada oma ainele ja 10% distsipliini hoidmisele klassis, mitte vastupidi. Islamimaailmas õpetajatööd tehes oleks ta õpilaste distsipliini ja arvamusvabadusega seotud probleemidest vaba. Tal oleks kindel tund, kus kõik õpilased peaksid teda kuulama.
Usun, et mõistsin teda üsna hästi. Olen sageli kooliõpetaja ametis nautinud õpilaste arvamuste mitmekesisust, kuid tean ka juhtumeid, kus arvamusvabadust kasutatakse eesmärgiga kellelegi haiget teha. Lisaks võib piiratud intellektuaalselt baasilt lähtuv arvamusvabadus koolitunnis üsna kergesti üle minna distsiplineerimatuseks või siis eksperimenteerimiseks õpetaja enesevalitsemise piiridega. Küllap oligi võimetus kirjeldatud situatsiooni juhtida ja analüüsida noore religiooniõpetaja usuvahetuse üks põhjuseid. Tegelikkuses on arvamuste paljususel põhinev dialoog õppemeetoditena väga väärtuslik, kuid nende omandamiseks ei jätku kõigil piisavalt püsivust. Kindlasti aga on vaja kindlat aega ja kohta, millal arvamusi esitada ja analüüsida saab.
On paradoksaalne, et oma mõtete arendamiseks ja väljendamiseks on vaja teatud stabiilseid struktuure. Humanitaarhariduse hulka kuuluvada ka religioonialased teadmised ja küllap minu õpilased tunnetasid, et valikainena pole võimalik seal esinevaid teemasid piisavalt sügavalt ega süsteemselt käsitleda. Alles tunniplaanis seisev kindel tund loob aluse vabaduseks religioonidega sügavamalt tegeleda.
Mulle tundub, et heas koolis peavad olema vabadused ja kohustused tasakaalus. Mul on hea meel, et paljud minu õpilased seda minuga ühtmoodi mõistnud on.
Toomas Jürgenstein
Muud arvamust ei saanudki oodata inimeselt, kes on endale usust leivakannika teinud. Ja veel, teeb näo, et ei teadnud allkirjade kogumisest midagi.
Õpilasi tuleb nüüd tänada toetuse eest ja seletada, et vajaduse korral saab ka riiklikke seadusi soodsalt tõlgendada. See on nii luterlik, nii pühakirja ja kõike muud tõlgendada ning ümber seletada. Vigala kiriku altari juhtum näitab sedasama. Teeme, mida tahame. Küll seadustega hakkama saab. Tõlgendame oma usuisa vaimus. Oleme ju luterlased.
!-le! MIs juttu Sa nüüd ajad?
ja kaheldava väärtusega on see õpetus, mis vajab kohustuslikkuse karkusid.
Õpetaja meisterlikkust näitab täis klassiruum ka õppeaine vabatahtliku omandamise korral. Mida küll kardetakse ja mispärast õpilasi umbusaldatakse? Näib, et allkirjade kogujad ise ei usalda oma kaaslasi. Aine omandamise vabatahtlikkus paneb proovile nii õpetaja kui õpitava. Allkirju kogutakse argumentide nõrkuse ja ebapiisavuse kompenseerimiseks. Huvitav, ka keegi julges ka oma allkirja mitte anda? Kas tema langes vaga terrori ja hukkamõistu ohvriks?
Üllatav, et niisugune algus tuli just ÕPILASTE poolt.
aga küllap nad on ka tõesti huvitatud võimalikult täiuslikust haridusest.
Treffnerisse astumisel on ju soovijaid 10:1-le. Vähemalt. Helged pead.
Orjad nõudsid peale vabaduse andmist ahelate kandmise kohustuse jätkumist. :p
…algus tuli just ÕPILASTE poolt. Aga kelle poolt tuli varjatud algatus?
Kes tõmbab niite selles vagas nukuteatris? ;)
Vabadussõtta läksid ka õpilased omal algatusel: kas seal oli ka mingi nn varjatud niiditõmbaja?
http://caricatura.ru/strip/kondenko/67/ :grin
tänast “Postimeest”, religiooniõpetus muudeti vabatahtlikuks õppeaineks. Õppetund õpetajale ja õpilastele – seadusi tuleb täita. :cry
Nüüd lähevad tublid noored religiooniloo tundi omal algatusel, ilma kohustuslikkuse sunnita. :)
seadust tuleb täita ikka, kuid
halba seadust tuleb muuta…