Rõõmukuulutus Eestimaale 8.-9. aprill 2011

8. – 9. aprill on kuupäevad, mis kui olulised päevad Maarjamaa kiriku elus saavad verstapostideks kirikuloos. Seda mõistagi siis, kui jätkub jõudu jätkata oikumeenilist koolitust vaimulikele üliõpilastele, ilmiktöötegijatele ja kõigile huvilistele kuni Eestimaa ärkamiseni, kus lõimuks Oxfordi liikumine, Läänemaa ärkamine.
Eesti Kirikute Nõukogu eestvedamisel läbiviidud koolitus toimus Metodisti Kiriku hubases loengusaalis. Kuulajate poolel saalis olid enamuses ilmikud, esinejateks EKN liikmeskirikute vaimulikud, sekka ka üks ilmiktöötaja. Koostööaldis sõbrameel oli esimesest päevast silmnähtav. Ometi paistis silma ka see, et mitmed vaimulikud leidsid aega üksnes oma loengu esitamiseks, mitte aga kaasvaimulike kuulamiseks. Küllap on see esialgne seis. Oleme teelised. Jumal, lubab, kasvab armastus, tõuseb huvi.
Kõik sõnavõtud olid täis sära ja kutsuvad ühisdialoogi jätkama, edasi arendama. Eesmärgiks on tänapäevane diskursus, mitmetahuline ja terviklik kõikide Maarjamaa kirikute ühissõnum.
Alljärgnevalt mõned mõtted ilmikliikmeilt saalist. Etteruttavalt tunnistame, et rõõmustasime: selge identiteedi ja teenimise eripära säilitanud kirikud on lähenenud ka teoloogilistes küsimustes.
Margus Kask (Eesti EKB-koguduste liit) andis hea ülevaate evangeeliumi kuulutamise traditsioonist EEKBKL-is. Ajaloos leitud oskused toimivad tänapäeval tulemusrikkalt, koguduste iseseisvust rõhutatakse. Kirik on sotsiaalselt aktiivne, tegeleb küsimustega, mis on rahva ellujäämisel olulised. Sisemisest uuenemisest räägib armulauatalitusega seotud sisemiste pingete kadumine – armulaud on saanud kuulutamise vahendamisel olulisemaks.
Toivo Kaasik (Eesti Seitsmenda Päeva Adventkirik) tõi suursõnumi vähemalt adventkirikust kaugetele. Saime teada, et kolmainu õpetus muutub kirikus üha loomulikumaks, kirik EKL liikmena tunnustab ka teisi liikmeskirikuid, misjonitööle lisandub üha rohkem oikumeeniline mõõde. Kogukonna palvelas käivad koos erinevad kristlased, teenivad erinevad vaimulikud konfessioonist sõltumata. Kõige selle juures ei ole kirik hüljanud kogu kirikuajaloole omast piibliõpetuse rõhutamist. Iga laupäevase teenistuse esimene tund on pühendatud puhtalt piibliõppele, töövihiku ja paneeldiskussiooni abil. Mõte "vaidlustes selgub tõde" ei ole põlu all. Kirikuvälise sootsiumiga lõimutakse läbi tervishoiu töö.
Ove Sanderi, EELK, sõnavõtt tunnistas ilmekalt, et luteri kiriku identiteediga seonduv – tekstipõhine intellektuaalne kommunikatsioon – tark, kaasahaarav ja kaasajaga seonduv jutlus on endiselt aukohal. Samas on huvikeskmesse tõusmas patukahetsus ja meeleparandus. Võimsalt on hakanud arenema diakonaat. Saalist vaadates pakuvad viimatimainitud suundumused häid koostöövõimalusi baptistikirikuga. Võimalik, et seeläbi saab luteri kirik tänapäevast teadmist ja kogemust Püha Vaimu kuulamisest (ettekandja märkis: "Luteri kirik oskab suht vähe Püha Vaimuga peale hakata").
Anne Saluraid, EMK teoloogilise seminari dekaan rõhutas oma kiriku oikumeenilisust jumalateenistuslike vormide osas – leidub nii anglikaani liturgia järgijaid vabakoguduslikku vormi ja kõikke vahepealset. Esineja pidas vajalikuks märkida, et läbi ajaloo metodisti kiriku liikmed tohivad armastada eri kiriku liikmeid, isegi siis kui ei saa veel jagada ühiseid arvamusi.
Oluliseks kuulutusvormiks jumalateenistuse kõrval on piibliuurimine ja kogemuste jagamine väikerühmades.
Isa Vello Salo, Rooma Katoliku kirikust tuli võimsa sõnumiga, mis kõlas nagu pasunahüüd. "Mis oleks evangeeliumi kuulutamise olulisem asi tänapäeva Eestis? Kui te üksteist armastate, tunnevad teid kõik minu jüngritena". Tõepoolest, evangeeliumi tekstid kõlavad globaalsele kogukonnale hirmuäratavalt jõuliselt. "Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate" (Johannese 13, 34-35). Vello Salo pani südamele, et ristiinimese kohus on olla Jeesuse Kristuse õpilane. Viidatud kirjakoht piiblis ei ole ainukene jõuline armastuse ja vastastikuse teenimise nõue Kristuse kogudusele. Kiriku ühtsuse puudumise all kannatavad kiriku algrakukesed, Eestimaa perekonnad, kus liikmed eri kirikutest. Kirikutest, kus ei tajuta omavahelist ühtsust kui Kristuse Ihu ühtsust, mis on orgaaniline ja täielik hoolimata sellest, et ühendab erinevaid liikmeid. Sageli püsib kirikutes sõjaväeline ettekujutus koostööst. "Rick Joyner oma prohvetlikes raamatutes näeb lõpuaegade Jumala kogudust suure võimsa armeena, kus valitseb täielik kord, ja kus igaüks teab ja hoiab oma kohta rivis ja tunneb oma lippkonna lippu. Kus see armee läbi sammub, toob ta elu. Tema ees on lage, laastatud maa, tema järel paradiisi haljendav rohuaed, kuid praegu ei ole kogudus seda veel saavutanud. Praegu sarnaneb see rohkem kaootilise linnuparvega, kus toimub läbisegi sebimine ja üksteise nina eest nokkimine" (Olav Maran, Valitud jutlusi, Tallinn 2010, lk 13). Muidugi, kirik vajab pidevat korrastumist. Kuid kaosest võib sündida elav Kristuse Ihu, müstiline aga mitte mehaaniline kord. Metafoor Kirik kui Kristuse Ihu on eriti kujukas tänapäeval. Neurolingvistilise programmeerimisega seotud uurijad räägivad kogu ihu ühtsest toimimisest, kus iga väiksemgi rakukene, kui keerukas vabrik osaleb spontaanselt teenimistöös ja pea (peaaju) on pigem ihust tulevate sõnumite koordinaatoriks. Maarjamaa võiks küll olla paigaks, kus kujustuks Kristuse Ihu ühtse Maarjamaa Kirikuna, mis toimib kui elav organism. Sarnasuse Kristusega võivad Maarjamaa kirikud saavutada üheskoos, üksikuna jäävad nad vaid liikmeteks, organismi osadeks, olgu siis tegu käe, jala, kõrva, pea või südamega, mis on küll tegusad, kuid toimivad omaette. Sellisel juhul on ju päris loomulik, et misjoni tulemused ei saa olla märkimisväärsed. Ja kas ei või juhtuda, et ka siis kui mõni liige (liikmeskirik) ülihoogsalt kasvab, jõuab ta ihu suhtes ebaproportsionaalse mõõtmeni ja hakkab pidurdama ihu kui terviku arengut ja toimimist?
Mattias Palli (Eesti Apostellik Õigeusu Kirik) toonitas ettekandes, et misjonikäsk, evangeeliumi kuulutamise ülesanne, on antud kirikule (õigeusu kirikule) tervikuna, mitte üksikutele kristlastele. Märkis, et kuulutusülesande täitmiseks on palju vorme, sõnalisi ja mittesõnalisi: kuulustust kätkeb ka kiriku kunst, talitused ja ka kirikella löömine – blagovest (kirikuslaavi keeles – hea sõnum). Ettekandja tunnistas, et kirikul on palju "sügavkülmutatud kraami", mida ei osata välja tuua. Preester Mattias Palli tunnistus lubas mõista, et Õigeusu Kirikus on kasvanud valmidus jagada oma traditsiooni rikkusi (on teada et veel XX saj. algul kehtisid õigeusu kirikus keelud, mis ei lubanud õigeusu traditsiooni rikkusi jagada mitteõigeusklikega).
Kaija Velmet (Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik) kiriku põhiprintsiipide avamisel aitas näha episkopaalkiriku lähedust vanadele traditsioonilistele kirikutele, kus välise riituse jõud on oluline sisemise muutuse saavutamiseks (kõrvaltvaatajale on episkopaalkirik kahtlemata tänapäevase, kaasaegse ilmega).
Ago Lilleorg (Eesti Kristlik Nelipühi Kirik) selgitas, et ei ole kindlat ainukest evangeeliumi kuulutamise viisi, nelipühilased on paindlikud. Toimunud on töö kurtidega, venekeelne töö, rajatud rehabilitatsioonikeskus Lootuse küla. Kiriku eesmärk on kõigepealt jõuda inimesteni, aidata neid nende vajadustes. Misjonitöö esmane vorm ei ole enam koguduste rajamine.
Kokkuvõtvalt võib öelda, kõik koolitust jaganud EKN liikmeskirikute esindajad tunnetasid, et misjonitöös on võimalik teha koostööd. Taaskord selgus, et põhitõdedest on kõigil ühine arusaamine, ilmnes, et misjonitöö eri vormidele on leitavad parimad lahendused erinevatest kirikutraditsioonidest.
Kas eeltoodust lähtudes võib öelda et evangeeliumi kuulutamise ülesanne Eestimaal on Maarjamaa kirikute ühisosa ja mitte omaette koostöövalmiduseta üksikute liikmeskirikute ülesanne?
Tiina Veisserik, Liia Lumilaid
saalipingilt