9.10 Avo Kiir: 15 aastat tagasi oli parlament palju töökam

Endine riigikogulane, praegu Iisaku vallavanemana töötav EELK Virumaa praost, Isamaa ja Res Publica liitu kuuluv Avo Kiir ütleb, et 15 aastat tagasi kogunenud riigikogu oli praegusega võrreldes oluliselt vabameelsem ning uuesti Toompeale minema sunniks teda vaid eriolukord

5. oktoobril 15 aastat tagasi tuli kokku esimene nõukogudejärgne riigikogu, mille koosseisus ka teie olite. Kas oli tunne, justkui läheks 1. klassi?

Mingil määral selline tunne oli küll, kuigi ma väga täpselt seda tunnet ei mäleta, kui ma esimesse klassi läksin, ehk vaid mõningaid nüansse. Riigikogusse minek oli midagi tõeliselt pidulikku ja pühalikku. Sest see oli ikkagi taastatud Eesti Vabariigi esimene riigikogu – kõige kõrgem organ. Mis tekitas selle 1. klassi tunde, oli täiesti uus kogemus. Kõike oli vaja alguses õppida.

Tegite mingeid suuri apsakaid ka?

Ei, asjad said üsna kiiresti selgeks. Aga mäletan üht seika. Tol ajal inimesed rääkisid ikka seda, mida nad mõtlesid, tänapäeval poliitikud enam otse ei räägi, mida nad mõtlevad, vaid pigem mõtlevad enne, mida ütlevad. Ühe eelnõu arutelul, mis puudutas natuke ka kaevurite töötingimusi, võtsin sõna. Ma ei teinud kaevureid maha ega tahtnud, et neilt mingeid soodustusi ära võetaks, vaid juhtisin tähelepanu sellele, et lisaks kaevuritele on teisi elukutseid, mis on sama keerulised, rasked ja ohtlikud. Nagu näiteks ehitajad, kes aasta läbi erisugustes tingimustes töötavad. Pärast seda sõnavõttu hakkasid kohalike kaevurite esindajad mind kohe süüdistama selles, et olen kaevurite vaenlane. Kui tookord oleksin väga läbi mõelnud, siis oleksin ehk suu kinni hoidnud.

Toonane riigikogu alustas riigi ehitamist peaaegu nullist. Kas praegune olukord on parem või kehvem, kui toona lootsite?

Praegune olukord on parem kui siis, kui meie alustasime ja õigusruum puudus. Tookordne koosseis tegi ka kõige rohkem tööd, sest seadusandlus tuli luua ja vastuvõtmist vajavaid seadusi oli väga palju. Mina küll ei saa öelda, et me tookord ootasime Eestis midagi muud, kui praeguseks on välja kukkunud. Palju sõltub inimestest. Eks tollal oli suur osa riigikogu liikmetest endised vabadusvõitlejad ning nende aatelisus lõi tookord väga tugevalt välja.

Endine parlamendispiiker Ülo Nugis on nüüd öelnud, et varem oli riigikogus rohkem isikupära ja mõttevabadust ning praegu valitsevad rohkem parteilised seisukohad, millele inimesed ei julge oma arvamust vastandada. Olete ka nõus väitega, et parlament on muutunud valitsuse kummitempliks?

Jah, see tähelepanek on Nugisel päris õige. Tollal sellist erakondlikku drilli, joondumist ja suupidamist polnud. Iga fraktsiooni sees oli isiksusi, kes võisid rahuliku südamega öelda midagi vastu sellele, mida nende fraktsioon ütles. See, kuidas toona fraktsioonides konsensus saavutati, polnud sunniviisiline, umbes nii, et kui sa nüüd ei hääleta nii nagu vaja, viskame su erakonnast välja või nii… Sellist asja polnud.

Kas mäletate, kui palju te tookord palka saite?

Minu meelest oli see number üsna väike – mingi 2000-3000 krooni vist.

Oli see siis tõesti nii väike palk?

Einoh, tänaste mõõtude järgi… Aga tolle aja tingimuste järgi oli see selline üle Eesti keskmise palk.

Umbes 90 protsenti või isegi rohkem tollest esimesest parlamendikoosseisust on praeguseks poliitikast üldse taandunud. Miks see nii on?

Arvan, et põhjus on selles, et sellistel pöördelistel aegadel on vaja aatelisi inimesi, ning nad tulevadki välja ja teevad asja ära. Kui asi on paigas ja stabiliseerunud, tulevad esile rohkem bürokraadid. See on ka põhjus, miks suur osa endisi riigikogulasi on poliitikast taandunud. Nad pole suutelised olema sellised bürokraadid või kusagil, käed ristis, parteikoosolekutel istuma…

15 aastat tagasi olite riigikogu liige, siis mingil ajal juhtisite Jõhvi volikogu, nüüd olete tillukese Iisaku valla juht. Kas teile ei tundu, et olete tolle ajaga võrreldes kõvasti kukkunud?

Põhjus, miks ma üldse järgmisesse koosseisu isegi kandideerima ei hakanud, oli selles, et ega see niisama lihtne naljategemine seal riigikogus tööl käia olnud. See esimene parlament oli ikka väga töökas riigikogu ning kui sa ikka asja tõsiselt ette võtsid, siis pidid ka kõvasti takka andma. Samas olin ma ju ka kirikuga seotud ja kaht asja ei suutnud ma enam vedada. Üle jõu käis… Tookord mõtlesin väga põhjalikult selle peale ning seetõttu loobusingi sellisest kõrgest poliitilisest tegevusest.

Aga mis selle kaalukausi ikkagi kiriku poole kallutas?

Eks selle esimese koosseisu lõpus hakkas olukord riigikogus juba natuke muutuma. Seda oli tunda, et kui asjad saavad paika ning kõik läheb tugeva erakonnastamise rida pidi, siis pead ehk oma põhimõtetest loobuma hakkama. Aga mina ei taha olla selline erakonna sõdur, kes suu kinni peab ja teeb, mida erakond ütleb.

Aga kui nüüd peaks erakonnast tuldama ja öeldama: "Avo, kodumaa on ohus, tule parlamenti!", siis mida vastaksite?

Ma olen kandideerinud, ka viimastel valimistel, puhtalt selleks, et erakonnale hääli tuua, kuid mitte kunagi selle mõttega, et sinna tagasi minna. See peaks olema eriolukord… Aga lihtsalt niimoodi poliitikasse tagasi minna ma küll ei taha.

Põhjarannik, 6. oktoobril 2007