9.04 Täna räägime Valgamaa kirikutest: Otepää Maarja koguduse kirik

 

Otepää on üks vanemaid kihelkondi Lõuna-Eestis. Linnamäel asus muistne eestlaste maalinn. Selle täpne tekkimisaeg pole teada, kuid tuhat aastat tagasi oli seal muistse Ugala tähtsaim linnus. 1224. aastal ehitas esimene Tartu piiskop Hermann maalinna asemele kivilinnuse. Samal aastal rajas ta ka piiskopilossi lähedale kindluskiriku.

1234. aastast on koguduse juures ametis olnud vaimulik.

Eestlased ja sakslased läksid ühist kirikut jagades riidu ja eestlastele otsustati ehitada uus kirik, mille asupaik oli arvatavasti praeguse kiriku koht. Otepääl oli kaks kirikut, vana väheldane püha Eliisabeti kirik sakslastele ning uus suurem püha Maria kirik.

Eri allikates on kirikute nimed erinevad. Nii on kirjutatud, et lisaks Miikaeli kabelile linnuses ja Eliisabeti kirikule on olnud kolmaski, mis on 1638. a nimetatud Miikaeli kirikuks. Seda viimast peetakse praeguse kiriku eelkäijaks.

Viimaseks paatriks Otepääl oli 1626. aastal Paulus Varlin.

Esimene evangeelne õpetaja

Esimene evangeelne õpetaja Otepääl oli Henricus Fabricius Thüringenist, kes oli ametis aastatel 1626–1623. Ta oli küll lagunenud kirikut parandama hakanud, kuid ei suutnud tööd lõpuni viia ja müürid seisid paarkümmend aastat katuseta.

Uus õpetaja Georgius Lemke püüdis samuti agaralt kiriku ülesehitamist edendada, kuid mõisnike lodevuse ja hoolimatuse tõttu ei suutnud temagi tööd lõpuni viia. Ajaloomaterjalidest järeldatakse, et tõenäoliselt alles rootslaste eestvõttel ja kulul ehitati 1671. aastal Otepääle uus kirik, mis jäi 1890. aastani püsima.

Sõdades korduvalt kannatada saanud, taastatud ja rekonstrueeritud kiriku lugu on segane.

Uusimast ajast on teada, et 1850. aastal remonditi kirikut seestpoolt ja ehitati koorirõdu. Tartu orelimeistri Kessleri töökojas valmistati 1852. aastal Otepää kiriku esimene orel. Altaripilt pärineb aastast 1880. Kirik on neogooti stiilis ja torn, mis on ehitatud 1880. aastal, ulatub 51 meetrini.

Esimene eesti soost õpetaja Otepääl oli Jakob Hurt. Ta tegutses väsimatult rahva hariduse ja vaimsuse tõstmise nimel ning oskas kõiki ringkondi siduda usu- ja kirikueluga.

Õpetaja Jakob Hurda ajal jäi kirik kitsaks, sest sellist rahvahulka nagu siis, polnud ükski õpetaja varem kirikus näinud. Tema eestvõttel otsustati uus kirik ehitada, kuid lõpetamine jäi õpetaja Burchard Sperlingki aega – 1890. aastasse.

Eesti Üliõpilaste Seltsile valmistasid Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann Emilie Beermanni ja Miina Hermanni (Härma) kaasabil 1884. aasta varakevadel suure siidriidest sinimustvalge lipu.

Tartus oli lipu õnnistamine keelatud ja seepärast sõideti 4. juunil Otepääle. 16 üliõpilast ja kuus vilistlast sõitsid kaheksa hobuse tõllas Otepää poole. Kui kirik paistma hakkas, võeti lipp varikatte alt välja ja pandi sõidutuules lehvima.

4. juunil 1884 pühitseti Otepää kirikumõisa saalis EÜSi sinimustvalge lipp, millest sai sai hiljem rahvuslipp ja 1992. aastal riigilipp.

Üks kuulsatest õpetajatest

Otepää kogudust on teeninud hingekarjane, eesti kirjakeele arendaja ja Põhjasõja märter Adrian Verginius. Ajal, mil kirikuõpetajad olid enamikus Saksamaalt sisse rännanud ja eesti keele ära õppinud alles siin ametisse asudes – üks paremini, teine halvemini – võis Adrian Verginius end nimetada juba kolmanda põlve eestimaalaseks. Ta kasvas eesti keele lembelises keskkonnas, õppis hästi tundma nii lõuna- kui ka põhjaeesti keelt. Tuntuks sai ta tõlkijana. 1684. aastal ilmus Riias lõunaeestikeelne suur katekismus. 1685. aastal laulu- ja palveraamat. Ta oli üks eestikeelse kirikulaulu arendajaid, sest 1695. aastal ilmus ka põhjaeestikeelne lauluraamat.

Suurimaks saavutuseks oli Wastse Testamendi ilmumine 1686. aastal, milles osales ka tema. Vana Testamendi tõlkimisel jõudis ta koos isaga Hiiobi raamatuni, kuid käsikiri läks Põhjasõja ajal kaduma.

Adrian Verginius introdutseeriti 1. aprillil 1694 Otepää pastoriks. Üheks esimeseks mureks oli uute hoonete ehitamine. Kahjuks tabas Põhjasõda Otepääd rängalt. 25. juulil 1702 põletasid Vene väed kiriku, koolimaja, pastoraadi vanad ja uued hooned.

Verginius asus talupoegade eesotsas Vene rüüstesalkadega võitlusse, venelased hakkasid teda nimetama talupoegade pealikuks. 30. septembril 1704 arreteeriti ta koos köster Jacob Erdmanniga. Virginiust piinati metsikult ja kaks aastat tuli taluda ebainimlikke tingimusi.

Tema populaarsust rahva hulgas tõestas seegi, et tema kaitseks astus välja Otepää kihelkonna üheksa mõisa talupoega-vöörmündrit lubadusega käendajana välja tuua veel kaks kihelkonda. Ta mõisteti surma pea maharaiumise läbi. Otsus viidi ka täide.

Otepää koguduse õpetajad

Henricus Fabricius 1626 – 1641 (resp 1643)

Georg Lemke 1643 – 1660

Joh. Cupräus 1660 – 1661

Sebastian Müller 1671 – 1678

David Feige 1679 – 1687

Christoph Clajus 1688 – 1692

Adrian Verginius 1694 – 1706

Nikolaus Sandahl 1706 – 1714

Joh. Heinrich Grotjahn 1714 – 1723

Joh. Christoph Clare 1723 – 1743

Joh. Friedrich Körber 1746 – 1748

Joh. Christoph Schmidt 1749 – 1775

Joh. Martin Heln 1776 – 1793

Gustav Heinrich Heln 1794 – 1801

Benhard Gottlieb Heln 1801 –1849

Moritz August von Kauzmann 1850 – 1872

Jakob Hurt 1872 – 1880

Burchard Sperlingk 1881 – 1905

Friedrich Wilhelm Schiele 1907 – 1919

Joh. Oskar Lauri 1919 – 1944

Jaan Audova 1944 – 1953

Jaan Maijor 1953 – 1974

Karl Sillamäe 1974 – 1986

Jüri Stepanov 1986 – …

Allikad: «Eesti evangeelse luterliku usu kirikud», Tartu, 1939 ja J. Stepanov.

Valgamaalane, 7. aprillil 2007