8.03 Riho Saard: kristluse ja islami dialoogist

Millal ja kas üldse jõuavad islam ja kristlus teineteisemõistmisele? Teoloogiadoktor Riho Saard kirjutab, et religioonide dialoog võib kiriku jaoks olla tüütu ja kallis, kuid kaugemas perspektiivis on see siiski parim meetod.

Ligi 70% inimkonnast kuulub ikka veel ühte või teise maailma religiooni. Samuel
P. Huntington kirjutas tsivilisatsioonide konfliktist kui vältimatust, ameeriklasena ei suutnud ta endale konfliktitut maailma ette kujutadagi. Kahe suure tsivilisatsiooni, kristluse ja islami veristel piiridel peetaksegi sõda paljudes riikides. Seda kahe tsivilisatsiooni võitlust võib nimetada ka postmodernistlikuks sõjakäiguks, mida peetaksegi suuremalt osalt meedias, internetis.

Olla religioosne, tähendab mitmete muude tähenduste kõrval ka võimalust olla konfliktne. Religioossel inimesel on tahtmine klaarida arved teda ümbritsevaga. Ükski religioon ei ole suutnud kuigi edukalt kaotada sallimatuse tunnet teisitiuskujate vastu. Maailma esimene mõrv, vennatapp, toimus Piibli kirjeldust mööda põllul – argisel territooriumil. Kuid selle mõrva eellugu sai alguse palvest ja Jumalale ohverdamisest – religioosselt altariterritooriumilt (1Mo 4:3-8).

Religioon on üks tsivilisatsioonide baasalusest. Religioonidest suurim, kristlus, ei suuda aga juba ammu enam läbida kultuure samasugusel jõul nagu kunagi varem. Kristluse elemente on sekulariseerunud Euroopas veel piisavalt palju, kuid nende jõud kaob. Praegune eurooplane ei tea seetõttu enam päris kindlalt, millesse uskuda ja kuidas religiooniga seotud väärtustega ümber käia. Aga pole ka muret. Õnneks leidub kristlaste uues testamendis see, mida õnnetuseks ei leia koraanist, et «inimestele antakse andeks kõik patud ja Jumala teotamised, kuidas nad iganes ka oleksid teotanud» (Mk 3:28).

Konflikt, nagu juba öeldud, ei ole religioonide puhul mingi uus nähtus. 19. sajandi kristlik misjoniimperialism, liberaalne maailmavaade ja materialismivastane võitlus ühendas religioosse haritlaskonna ja sünnitas maailma religioonide parlamendi (The Council for a Parliament of the World’s Religions) konverentside ajaloo, mille avaakord anti 1893. aastal Chicagos.

Möödus täpselt sada aastat ja 1993. aastal koguneti uuesti Chicagos, kus arutluse all oli religioonide harmoonilise kooselu edendamine ja märksõnadeks elu säilitavad väärtused. Probleemid olid kasvanud aga nii suureks, et religioonide parlament ei ole saanud jääda ootama järgmise saja aasta möödumist. 1999. aastal koguneti uuesti Lõuna-Aafrika Vabariigis ja arutleti küsimuste üle, kuidas edendada religioonide dialoogi.

2004. aastal kogunes maailmareligioonide parlament Hispaanias Barcelonas, millele eelnes kuu aega varem religioonide usuliste autoriteetide eelkohtumine Barcelona lähedal asuvas Montserrati kloostris. Maailma religioonide parlamendi eesmärgiks on kasvatada tolerantsust maailma religioonide ja nende sootsiumide vahel ning toetada religioonide ühistööd rahu, õigluse ja kestva arengu eest – eesmärgiga teha lõpp religioosse tooniga vägivallale.

Kristluse ja islami suhteid on läbi sajandite iseloomustanud peamiselt sügav vastasseis. Läbi keskaja käsitles kristlus islamit kui üht kristlikku hereesiat, mis ei tunnista Jeesust jumalana, vaid ainult prohvetina. Religioonifenomenoloogiliselt vastaks kristlaste Jeesusele moslemite koraan, sest mõlemad kujutavad endast Jumala sõna, mis ühel juhul on saanud inimeseks, teisel juhul kõneks. Jeesus on ühendustee inimeste ja Jumala vahel. Islamis on sama funktsioon täita koraanil.

Veidral kombel on protestantlikus kristluses jooni, mis lähendavad seda islamile, nagu näiteks karm sola scriptura (üksnes kirjutatu) -põhimõtte järgimine. 16. sajandi kuulsaimad protestandid Martin Luther ja Jean Calvin lähtusid just sellest põhimõttest ja uskusid, et araablased on Aabrahami ja tema ümmardaja Haagari poja Ismaeli järglased ja seetõttu geneetiliselt ja igavesti vägivaldsed ja õige religiooni vaenlased. Luther spekuleeris, et tema eluajal moslemite kohta kasutatud nimetuse «saratseenid» taga oli moslemite suur kavalus ja katse pidada ennast Aabrahami seadusliku naise Saarai järglasteks, kellest piibli järgi põlvnesid liidulepingu tõotused pärinud juudid.

Kristliku kiriku jaoks oli Muhammad araablane ja seetõttu ka Ismaeli järglane, kes oli oma ebapüha põlvnemise tõttu saatanale sõnakuulelik mees. Kes oma usu ja religioonigi sai otse deemonitelt. Selle islami ajaloolis-etnograafilise tõlgenduse on George W. Bushi võimuloleku ajal Ameerika kristlikud parempoolsed konservatiivid tõstnud uuesti ausse.

Baseerub see tõlgendus aga 1 Moosese raamatus leiduval mitteajaloolisel jutustusel Aabrahamist ja Ismaelist, kelle järglastele projitseeriti kogu see kadedus ja tapmishimu, mis apostel Pauluse järgi valdas Ismaeli hingemaailma sellest alates, kui sai teada, et ta ei päri midagi oma isalt ja Jumala poolt antud tõotustest, kuigi oligi esmasündinu (Gal 4:22-31).

Ismaelist «tuli mees nagu metseesel, tema käsi on igaühe vastu ja igaühe käsi on tema vastu, ta elab vaenus kõigi oma vendadega!» (1 Mo 16:12) Sama käis ka Ismaelist põlvneva «suure rahva» kohta (1 Mo 17:20), kes asetus elama «Havilast kuni vastu Egiptust oleva Suurini Assuri suunas, tungides kallale kõigile oma vendadele» (1 Mo 25:18). Need «Araabia kuningad» (Jer 25:24) öeldi olevat «rahu vihkavad» (Ps 120:6) ja elavat maailma lõpuni «oma mõõga varal» ja «ilma taeva kasteta ülalt» (1 Mo 27:40, 39).

Religioonide dialoogi üks eesmärke ongi ju paljuski just sellistest väärkujutlustest väljapääsu otsimine. Islami ja kristluse dialoogi õnnestumise suur probleem on olnud, et moslemid pole olnud sellest siiani ise huvitatud. Neil on olnud raske nõustuda lääne arusaamadega inimõigustest, mille usuvabadus sisaldaks endas õiguse vahetada ka religiooni. Paljudes islamimaades on see keelatud, sest islam on kõikide religioonide finaal, üleminek mõnda islamieelsesse religiooni tähendaks islami halvustamist.

USA Georgetowni ülikooli professor Yvonne Haddad on tõdenud, et lääs nõuab islamilt liberaliseerimist. Meedia püüab panna uskuma, et läänelik mõttemaailm on parim. Haddadi hinnanguil on alla 1% moslemitest fundamentalistid ja neist äärmuslikuks terrorismiks valmisolevaid veelgi väiksem hulk moslemeid.

Mis on aga see liberaalsus? Kas miniseelik naistel või demokraatlikud valimised? Paljudes islamiriikides manipuleeritakse valimistulemustega, aga sama on juhtunud ka USAs viimasel kahel valimisel. On silmakirjalik nõuda demokraatiat ja oma intressidele vastavaid õliseadusi.

Niisiis üsna mitmed teoloogilised, institutsionaalsed tegurid muudavad niisuguse dialoogi moslemitele väga raskeks. Iraani sünnipära ja USAs töötav sufist Seyyed Hossein Nasrin on toonud moslemite seisukohast vaadatuna välja kolm religioonidialoogiga seotud raskusmomenti, mis asetavad moslemi kolme valiku ette: a) usu minetamine või selle relativiseerimine (sekularisatsioon); b) Jumala armu piiritlemine oma religiooni piiridega; c) väärtuspaljususele rajatud seisukoht teiste religioonide suhtes.

Yvonne Haddad rõhutab, et religioosne identiteet pole vältimata kultuuri-identiteet. Läänes on mosleminaised hakanud üha enam riietuma burkha’sse (kogu keha kattev), mis on pigem kultuurilise solidaarsuse väljendus, nii nagu USA mustanahaliste hulgas nn black-is-beautiful-kampaania.

Moslemid oleks justkui 21. sajandi neegrid, kes peavad juurdlema päris tõsiselt selle üle, kas nende diskrimineerimise põhjuseks on ihuvärv, riietumine või see, et tegu on moslemiga.

Islami ja kristluse vahel ei ole selliseid lahkuminekuid, mis muudaksid iseenesest vastastikuse lugupidamise võimatuks või teeksid võimatuks tunnistada, et mõõtmatu ja käsitamatu Jumal võib kõneleda paljudes keeltes ja paljudes viisides, mis inimmõistuse seisukohalt võivad näida kokkusobimatud. Religioosse väärtuspaljususe seisukohalt ei oleks neid kokkusobimatusi eriti vajagi kokku sobitada.

Võib ilmselt suure kindlusega väita, et igasugune dialoog, olgu see siis kodanikeühiskonnas selle liikmete või religioonide dialoog, võib see mõne riigiametniku või poliitiku või kiriku jaoks olla tüütu ja tulutu, ka kallis ja lausa kahjulik. Kuid kaugemas perspektiivis on see siiski parim meetod.

Tuntud dialoogifilosoof Martin Buber on küsinud, kas dialoogivalmidus peaks tähendama ka muutumisvalmidust? Juhtivaid reformjudaiste Jonathan Magonet peab religioonide dialoogis problemaatiliseks juhtumeid, kui teist religiooni esindav vastaspartner hakkab muutuma lähedasemaks vestluskaaslaseks kui oma enda religiooni kaevikutesse kaevunud kaaslased, kes kahtlustavad, et vastaspoolele müüakse midagi väga olulist maha. Jonathan Magoneti hinnanguil ei ole religioonide dialoog marginaalne, vaid keskne religioosne kohustus.

Seda dialoogi ei saa aga juhtida religioosselt harimatud ja vägivallale kalduvad fundamentalistid. Fundamentalistidel pole muutumisvalmidust. Dialoog kui meetod muutub ise rünnatavaks, sest iga fundamentalist taipab, et ausal dialoogil on potentsiaali takistada religioonide ja kultuuride liigset polariseerumist ja konflikti.

Seal, kus religioon ja selle institutsioonid on seotud poliitikaga, mis ei aktsepteeri multikultuursust, on religioon fundamentalismile avatud. Kenneth Cragg näeb islami praeguses arenguastmes, kus see hoiab kinni poliitika ja usu ühtekuuluvusest, endist kristluse tõbe, millest kristlus on üldjoontes vabanenud, kuigi veel siiski mitte USAs. Cragg paneb lootuse sellele, et islami sekulariseerumisprotsess, mis on mõnel pool juba alanud (kus mõistetakse, et ehtne islam ei eelda poliitilist võimu), aitab kaasa kahe (sekulariseerunud) religiooni üksteise leidmisele.

Riho Saard, teoloogiadoktor 

Postimees, 8. märtsil  2008