7.04 Päev, mille hommikul päike taevas tantsib

 

Kätte on jõudnud kevadised pühad. Veendumaks nende tähenduses meie kultuuris, piisab pilgust kalendrisse. Meile on reedest alates antud vabad päevad, et võiksime teatud ajaks jätta argimured ja -askeldused ning asendada need pühadele eriomaste toimingutega.

Nagu iga tähtpäeva juurde, nii kuulub ka nende pühade juurde oma lähedastele, sõpradele ja töökaaslastele kõige hea soovimine ehk pühade puhul õnnitlemine.

Iga nimetus toob kaasa oma kombed

Iseenesest on ju tore mõelda igale sulle olulisele inimesele ning panna kirja ja saata pühadeks teele oma parimad soovid. Siiski tekib küsimus: milliste pühade puhul võiks nädalavahetusel üksteisele head soovida?

Rahvakalender pakub palju võimalusi. Tunneme ju neid pühi nii ülestõusmis-, lihavõtte-, paasa-, rõõmu-, munade-, urva- kui kiigepühadena. Iga nimetus toob kaasa oma rõhuasetuse ja kombestiku, mida eri paikkondades tähtsaks peetakse.

Lihavõttepühadel sööb pikka paastu pidanu liha, paasapühadeks valmistatakse pašat, munadepühadeks värvitakse mune, kiigepühade ajal lustitakse kiigel…

Rahvapärimust on aastaid kogunud ja uurinud Mall Hiiemäe. Eesti kirjandusmuuseum andis 2006. aastal välja tema koostatud antoloogia lõunaeesti rahvakalendrist «Päiv ei ole päiväle veli». Sellest leiab hulgaliselt põnevaid tõekspidamisi, uskumusi ja traditsioone, mille juured ulatuvad kaugele eelkristlikku aega. Näiteks lõunaeesti keelepruugis on väljend «muna matused», mis võib raamatu autori sõnul pärineda ammusest külvikombestiku juurde kuuluvast toimingust — muna kui viljakuse ja elu sümboli ohverdamisest põlluhaldjale.

Eri uskumuste lätteid võib leida väga kaugete aegade tagant eri kultuuridest. Näiteks pühadeaegsest peamisest toidupoolisest munast on «Kalevala» loomismüüdi väitel tekkinud terve maailm, kuu, tähed ja päike. Eestlaste «Kalevipojas» haudus kana munast Salme: Kanast sai Salme, sulaneitsi,/ Tedrest Linda, libe neitsi.

Paljude rahvaste mütoloogilised kangelased ja jumalad on sündinud munast. Muna on ka üks juutide paasasöömaaja sümboleid, mis peab koosolijatele meenutama Jeruusalemma templi hävitamist aastal 70.

Rahvalik ja kristlik on tihedalt põimunud

Peale munade on praeguste pühade sümbolid tibud, jänesed, rohetav muru, kiiged ja erilised toidud. Neist igaühel on oma tähendus ja lugu. Mis aga võiks selles kirevuses neid kõiki ühendada?

Küsimuses mingisugust selgust saada lootes sukeldun taas rahvakalendri pärimusse. Hiiemäe antoloogiat sirvides kumab läbi, et igale tõekspidamisele või kombele meie aladel on antud kristlikust traditsioonist pärit tõlgendus. Need kaks poolust on aegade jooksul omavahel nii tihedalt põimunud, et tänapäeval on raske, kui mitte võimatu rahvalikku ja kristlikku teineteisest eraldada.

Toome näiteks kas või kiikumise, mis oli lihavõttepühadele iseloomulik eriti Eesti kagupoolses osas. Kuigi traditsiooni põhjendusena on öeldud, et kiigelt saab paremini näha Kristuse hauda, on ilmselt tegemist kunagise rituaalse toiminguga viljakuskasvu heaks.

Samuti on eestlased koos teiste rahvastega uskunud, et kevadpühade hommikul tantsib päike taevas suurest rõõmust Kristuse ülestõusmise pärast.

Ometi pani ta karika käest…

Hommikune allikale minek, munakoksimine ja -veeretamine, ühine kiikumine — kõik need ettevõtmised on saanud kristlikust kultuurist lähtuva tähenduse. Koos Piibli ja kristliku traditsiooniga edastavad nad sedasama sõnumit: Kristus on surnuist üles tõusnud ja surmaga surma maha tallanud!

Kindlasti on see kuulutus ja jutustus enamikule Piiblist tuttav, küllap on seda kuuldud või ehk ka ise loetud.

Ilmselt sõnastab Goethe paljude inimeste mõtted, kui ta laseb doktor Faustil ülestõusmispüha kirikukellade helinat kuuldes öelda: «Seda sõnumit ma küll tean, aga mul puudub sellesse usk.»

Tõepoolest, meie maailmas kehtib vääramatu kord: päevale järgneb öö ja soojale külm, kevadele järgnevad suvi, sügis ja talv. Selle korra järgi kulgeb ka meie elu, alates sünnist ja lõppedes surmaga. Et igaüks meist peab surema, on tõsiasi ja meil ei jää üle muud kui sellega leppida.

Mis juhtuks siis, kui surm oleks hävitatud? Siis oleks ju kogu maailmakord tasakaalust välja viidud ega kehtiks enam miski, mis seni kindel ja püsiv on olnud.

Tunnistus Kristuse ülestõusmisest rabas ka Jeesuse jüngreid. Nende arusaamad maailmast varisesid mõne päevaga kokku. Kõik, mida nad olid Jeesuse juures õppinud suureks ja kalliks pidama, oli põrmustunud. Neile oli jäänud üksnes teadmine, et nende õpetaja on surmatud ja maha maetud. Ülestõusmishommikul leviv kumu tühjast hauast röövis ka selle viimase kindla teadmise.

Kristlik sõnum ülestõusmisest ongi tollest hommikust alates pöörane ja mõistetamatu. Kummutab see ju meie inimliku arusaamise maailmakorrast ning seab küsimärgi alla kõik meie senised ootused, plaanid ja eesmärgid; seab küsimärgi alla isegi meie kahtlused, mured ja lootusetuse.

Nõnda väljendab ka doktor Faust oma suutmatust uskuda ülestõusmisse olukorras, kus ta kõiges pettununa ja kõigest tüdinuna tõstab huultele mürgikarika. Sel hetkel kuuleb ta kirikukellade helinat ning kuigi ta ei suuda nende sõnumisse uskuda, paneb ta ometi karika käest ja jääb elama.

See seik «Faustist» tekitab mõtte, et ehk me ei aimagi, kui sügaval ülestõusmissõnumist tulev lootus meie sees elab, isegi kui meie arusaamine ja kogemused maailmakorrast keelavad seda uskuda. See lootus peitub tihti teadvustamatuna inimese hingesügavustes ning sellisena innustab meid kõigele vaatamata edasi püüdlema ja lootma.

Otsekui kosutava väega jõgi

Nii on ülestõusmise lootus otsekui jõgi, mille kaldale on inimkond oma elupaigad rajanud, tajudes sealset kosutavat väge. Jääb üle ainult tahta, et see jõgi ei kuivaks, vaid seoks sarnaselt erinevate pärimustega ka inimlaste elukillud mõtestatud tervikuks, nõnda et meiegi jääksime püsima.

Niisiis: kui algul oli küsimus, milliste pühade puhul võiks sel nädalavahetusel üksteisele head soovida, siis arvan, et on küllalt põhjust soovida kõigile häid ülestõusmispühi.

KES MA OLEN

Elan Viljandis. Pärit olen siitsamast lähedalt Pollist Kaubi talust. Pärast õpinguid olen töötanud kirikuõpetajana paaris Viljandi praostkonna koguduses. Viimastel aastatel püüan edendada Viljandimaa hariduselu.

Rein Schihalejev, Sakala, 7. aprillil 2007