Jõulusõnumi tähendus on ajas veidi muutunud

Seinamaaling Petlemma Karjaste Välja kabelist. FOTO: Kätlin Liimets

Jõulud on Jeesuse sünnipäev. Esimeste sajandite kristlased ei tähistanud sünnipäevi – seda peeti paganlikuks kombeks (Rooma riigis oli tähtis jumalikustatud keisri sünnipäev; tolle keisri jumalikust austamisest keeldumise eest karistati kristlasi surmaga) ja seepärast ei tähistanud nad ka jõule – erinevalt Kristuse ülestõusmisest, mida meenutati igal pühapäeval ja alates 2. sajandist lisaks veel ka eriliselt kord aastas.

Jeesuse sünd evangeeliumites

Ka Uues Testamendis räägitakse Kristuse surmast ja ülestõusmisest oluliselt rohkem kui tema sündimisest. Paulus mainib Jeesuse sündi vaid korra (Gl 4:4–5) ja isegi vanim evangeelium, Markuse evangeelium, ei pea vajalikuks sellest kõnelda, vaid alustab Jeesuse lugu Ristija Johannese ülesastumise ja Jeesuse ristimisega.

Küll kõnelevad sellest aga erineval viisil kolm ülejäänud evangeeliumi (Matteuse, Luuka ja Johannese evangeelium). Kõige mõjuvamalt teeb seda neljas evangeelium (Jh 1:1 jj), kõneldes Jeesusest kui valgusest, mis oli kõige alguses ja millest kõik on tekkinud.

Selle tähendus on sügav. „Valgus“ on Piiblis üks Jumala sümboleid. Samastades Kristuse valgusega, tunnistab Johannese evangeeliumi meile tundmatu autor, et Jeesus on Jumal (nagu ta teeb seda jünger Tooma sõnadega otsesõnu ka evangeeliumi lõpus (Jh 20:28)).

Evangelisti väidet, et Kristus oli „alguses“ (Jh 1:1), ei pea mõistma ajaliselt – see on semiidipärane väljendusviis millegi olulisuse väitmiseks. Et Kristus on „kõige alguses“, tähendab, et ta on kõige tähtsam – nii neljandas evangeeliumis kui ka kristlase usus ja elus.

Sõnumi universaalsus

Johannese evangeeliumi algus on toetanud kristlikke mõtlejaid, kes on rõhutanud Kristuse toimimist läbi aegade. Nii väidab Justinus Märter (2. saj), et sama Sõna, mis oli alguses Jumala juures (Jh 1:1), oli maailmas tegev juba enne Jeesuse sündi.

Nõnda väljendab ta Kristuses toimunud Jumala ilmutuse universaalsust – see pole mõeldud vaid väikesele rühmale alates ajavahemikust 7–4 eKr (sellesse aega paigutatakse tänapäeval Jeesuse sünd), vaid kogu inimkonnale ja universumile, kõigile inimestele kõigil aegadel, ka neile, kes elasid enne tema sündi.

Justinus usub, et temast said osa mitte ainult Vana Testamendi prohvetid, vaid ka Vana-Kreeka targad. Kuid nagu Johannese evangeeliumis, on Justinusegi jaoks oluline, et Kristuses sai Sõna lihaks (Jh 1:14). „Liha“ on semiidipärane väljend elusolendi jaoks. „Sõna sai lihaks“ tähendab seega, et olendite Looja sai olendiks – inimeseks, keda me tunneme Jeesusena Naatsaretist.

Inkarnatsioon – jõulude põhisõnum

Vanim teade Jeesuse sünnipäeva tähistamisest (Egiptuse kristlaste seas) umbes aastal 200 pärineb teoloog Aleksandria Klemensilt, kes väidab, et seda tähistati Egiptuse kalendri järgi päeval, mis vastab meie 20. maile.

Ajaliselt järgnevad teated Jeesuse sünnipäeva pidamisest on pärit 4. sajandist ning sellest ajast alates on olnud jõulude põhiline sõnum Jumala saamine inimeseks ehk inkarnatsioon. Alates 2. sajandist on teoloogid mõtisklenud selle tähenduse ja erinevate aspektide üle ning alates 4. sajandist on olnud inkarnatsioon ka jõulude põhiliseks sõnumiks.

Tunnistades inkarnatsiooni imeks, ütlevad juba varased kirikuisad teiste sõnadega, et me ei saa Jumala sündi taandada tehnilise võimalikkuse pinnale – küsimus „kuidas?“ ei ole sel puhul asjakohane, küll aga küsimus „miks?“.

Briti teoloog Anselm Canterburyst (1093–1109) on sellele pühendanud lausa eraldi traktaadi (Cur Deus homo – ld „Miks Jumal sai inimeseks?“). Ka inkarnatsiooni tähenduse osas on olnud teoloogid üksmeelsed – Jumal sünnib inimeseks, et inimest lunastada, et teha inimesest midagi hoopis enamat, kui ta on praegu.

Jõulude sõnum tänapäeval

Kui tuleme minevikust tänapäeva, siis näeme, et ühest küljest on jäänud jõulude teoloogiline sõnum samaks, meiegi kuuleme jõulukirikus sõnumit Lunastaja sünnist.

Teiselt poolt on lisandunud sellele üldinimlik tähendus – jõulud kõnelevad armastusest, hoolimisest, rõõmust ehk asjadest, mis on mõistetavad ka inimesele, kes ei mõista kirikus kuuldud jõuluevangeeliumit.

Me ei pea vastandama jõulude kristlikku ja üldinimlikku tähendust, sest Jumal on kogu headuse, ilu ja tõe algallikas ning meiegi võime armastada ja hoolida on vaid peegeldus Jumala armastusest, mille ilmumisest räägib jõuluevangeelium.

Ka kingitused on olulised, sest need on meie armastuse ja hoolivuse märk ning kinkides me otsekui matkime Jumalat, kes jagab oma loodud olenditele kinke. Suurim neist kinkidest on Jõululaps.

Peale kinkimise on jõuludega seotud veel palju teisigi ilusaid kombeid nagu kuuse tuppa toomine, küünalde süütamine, jõulusöömaaeg. Me ei peaks põlgama neid kombeid kui „liiga ilmalikke“.

Oluline on aga, et jõulude kristlik tähendus ei jääks nende üldinimliku tähenduse varju, nagu see tänapäeval kipub olema, ja et Jeesus, kelle sündi me jõuluõhtul meenutame, jääks selleks, kes on „kõige alguses“ – selleks, kes annab nii jõuludele kui ka inimeksistentsile sügavuse, mida vaid tema anda saab

Jaan Lahe

Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja