5.04 Pühadenädal Washingtonis algas kirsilumes

 

Palmipuudepühal ja vaikse nädala alguses oli Washingtonis kirsside õitsemise kõrgaeg. Sajad tuhanded inimesed tulid lähedalt ja kaugelt, et osaleda 95. kirsside õidepuhkemise festivalil.

 

1912. aastal kinkis Jaapan Ameerika Ühendriikidele 3021 12 eri sorti kirsipuud. Palju kirsipuid istutati veekogu ümber, mille ääres on kolmanda presidendi Jeffersoni memoriaal. Kirsid on ka lähedal oleva Washingtoni monumendi, Kapitooliumi ja kogu linnasüdame haljasaladel. Suurepärane elamus oli peale talvekülma imetleda looduse tohutu kiiret puhekemist. Päev oli palav nagu südasuvel. Seda ilu ei saa kirjeldada, seda peab nägema.

 

Mulle meenus esimene Washingtonis käik poolteist tosinat aastat tagasi. Olin siis pidamas palvusi, palusime rahu pärast maailmas, palusime vabadust ikestatud rahvastele. Võtsin siis koos eestlaste, lätlaste ja leedulastega Kapitoolimi ees osa ka ühest meeleavaldusest Balti riikide iseseisvuse heaks. Vabanemiseni oli jäänud veel aasta. Mäletan, et Ameerika Hääles intervjuud andes tuli ennast tõsiselt kokku võtta, et tugevaid tundeid kuidagi ohjata. See oli kaunis aeg, meie rahva ülestõusmise aeg peale pikka talve. Nüüd mõtlesin sellele, kui Washingtoni eesti koguduse õpetaja, kõndides kirsipuude all koos tuhandete rõõmsate ja vabade inimestega.

 

Suurepärane, et just nüüd, kui kristlik maailm meenutab Issanda tulemist Messiana Jeruusalemma ja kõiki sellele järgnevaid sündmusi kuni ülestõusmiseni, on loodus loorinud ennast kõige kaunima õitekrooniga.

 

Kümned Washingtoni kirikud kutsuvad sellel nädalal osa saama lunastusloost,  universumit muutvast sündmusest. Meile, eestlastele, on oluline, et ülestõusmispüha sõnum kõlab siin maailmalinnas ka eesti keeles. Pean neid pühi koos kaasmaalastega ja kuulutan: Kristus on üles tõusnud.

 

Eesti kogudused võõrsil on umbes minuealised. Eesti kogukond on alles hoidnud ennesõjaaegse usulise ja kultuurilise järjepidevuse. President Toomas Hendrik Ilves on kusagil öelnud, et ta on säilitanud oma rahvuse tänu eesti kogukonna ja eesti luterliku kiriku mõjule. Nõnda on peetud jõulud ja lihavõtted ikka eesti vaimus ja eesti kommetega. Elu ei ole olnud lihtne, tühjast tuli alustada. Aga alati õigesti: esmalt rahvuse kestmise tingimuste loomiseks koolide ja koguduste asutamine, siis majandusliku jõukuse taotlemine.

 

Suurel nädalal seame silmade ette inimese muutliku meele ja Jumala igikestva armastuse. Kuigi Palmipuudepüha hoosianna vahetus Suureks Reedeks hüüetega – poo risti, ei jäänud võidutsema inimloomus, vaid Jumala armastus. Surmal ei ole viimne sõna – ülestõusmispüha kuulutab, et elu on tugevam kui surm.

 

Paarsada aastat tagasi oli keegi Hannoveri linna kodanik Saksamaal teinud oma testamendiga korralduse, et tema hauale tuleb asetada suur marmorist tahvel,  mis on kettidega seotud hauakambri külge. Plaadile käskis ta asetada kaks tonni kaaluva kivirahnu, millesse tuli raiuda tekst: “See haud on ostetud igaveseks, seda ei tohi keegi avada.” Hauakivi all aga hakkas idanema paplipuu seeme ja see tegi endale teed valguse poole. Aastatega kogus ta jõudu, murdis katki raudahelad ja surus lõpuks kõrvale ka kivirahnu.

Elu võidab surma nagunii.  Headus on võimsam kui vihkamine. Armastus on tugevam kui surm.

Rõõmsaid ülestõusmispühi!

Tiit Salumäe
praegu Ameerika Maarjamaa (USA Maryland) Eesti koguduste õpetaja