31.08 Ratturite suguvõsa I kokkutulek

Augustikuu neljandal päeval toimus Ratturite suguvõsa esimene ülemaailmne kokkutulek – pühendatud oli see suguvõsa oletatavale 300. aastapäevale ja Saaremaa Jaani kiriku kella 75. aastapäevale.

Miks oli oluline just neid kahte sündmust koos tähistada? Põhjusel, et 1932. aastal kinkis Jüri Rattur Saaremaa Jaani kirikule 106 kg kaaluva tornikella, et mälestada õnnetustes hukkunud Ratturite suguvõsa liikmeid. Ka tänasel päeva kutsub seesama kell kirikulisi kirikusse.

1932. aasta jaanuaris võis ajalehest Saarlane lugeda: 3.01.1932. õnnistati Jaani kirikus uus kell, mille kinkis kirikule koguduse liige Jüri Rattur nii oma õnnetumat surma saanud kolme poja kui ka suguvõsas õnnetumal kombel manalasse varisenud omaste mälestuseks. Ratturite suguvõsa pidas oma kodukirikuga seonduvaid sündmusi meeles ühise kokkutulemisega.

Suguvõsa uus kingitus kirikule

Suguvõsa kokkutulek algas 4. augustil kell 12 päeval piduliku jumalateenistusega Orissaare vallas Jaani kirikus. Jumalateenistuse viis läbi koguduse õpetaja, Saare maakonna praost Veiko Vihuri. Rahvast oli kokku tulnud nii palju, et kõik ei tahtnud kirikusse ära mahtuda.

Pärast pidulikku jumalateenistust saabus aga ajalooline hetk – nagu kolmveerand sajandit tagasi nii ka seekord tegi Ratturite suguvõsa Jaani kirikule kingituse. Sedapuhku oli kingituseks lõuendile jäädvustatud tornikell koos kella tutvustava ajalooga, kuna mitte igaühel pole võimalik kirikutorni minna ja kella seal vaadata. Nüüd on aga kirikukell juba pühakotta sisenedes kõigile nähtav.

Registreerimisandmetel oli Ratturite suguvõsa I kokkutulekust osa võtma tulnud ühtekokku 375 inimest. Kõige kaugemalt olid suguvõsa liikmed kokkutulekule sõitnud Austraaliast. Austraalias elav Juho Rattur esines ka sõnavõtuga ja tegi seda puhtas eesti keeles, mis oli nagu tõend kogu suguseltsile, et ka võõrsil elades ei ole oma emakeelt unustatud.

Sügav kummardus kõigile, kes aitasid kaasa meie suguvõsa I kokkutuleku õnnestumisele. Loodame, et järgmist kokkutulekut ei pea me enam 300 aastat ootama. Nüüd me teame ja tunneme oma juuri ning teame ka seda, et koosolemise ja ühistegemise rõõm on see kõige suurem rõõm.

Oma Saar, 31. augustil 2007