31.03 Vaikne aeg ja suur nädal

Pühapäevast (palmipuudepüha) algab suur ehk vaikne nädal, millega saab läbi paastuaeg ja saabuvad ülestõusmispühad. Rahvatraditsioonis nimetatakse neid ka kevadpühadeks ning õigeusu kirikust tulnud paasapühadeks või munadepühaks.

Saabuvate rahupühade kinnituseks tahan kirjutada ühest ajaloolisest faktist, mis kahjuks tavakäsitluses puudub, kirjutab Enri Pahapill Pärnu Postimehes. See on järgmine: kogu Eestimaad ei ole ristitud sõjategevuse käigus!

2007. aasta sügisel möödub 780 aastat muistse vabadusvõitluse lõpust. Kuid tahan peatuda aastatel 1206-1208. (Jätan kõrvale 1220. aastate Rooma paavsti sekkumise legaatide kaudu, soovi normaliseerida-rahustada Eesti- ja Liivimaal toimuvat ning moodustada otse Roomale alluv riiklik moodustis. Mõõgavendade ordu sattus isegi kirikuvande alla.)

Liivimaa kroonikakirjutaja Henriku (töötas preestrina Soontaganas, hiljem sine cura peal ehk pensionil olles elas Pärnu linna lähedal Papiniidus) ajal algas aasta märtsikuuga. Aasta 2007 selles arvestuses on siis alanud. 800 aastat tagasi oli see eestlastele ja liivlastele pöördeline aeg.

Talvel 1207 nähti päikesevarjutust, mida märgib Henriku “Liivimaa kroonika” (ld k Heinrici Chronicon Lyvoniae – edasp HCL). Loodusrahvastele mõjus see hirmutava ja kohutava ettekuulutusena. Võime vaid kujutleda, mida hõimud tundsid.

Just tolle aasta sügisel nõudis Mõõgavendade ordu (juhtkond ordus ja sõdijad ise ei olnud vaimulikud, see oli sõjalis-kaubanduslik ilmikühendus, mis oli mõeldud maksude kogumiseks ning maa-alade hõivamiseks. Peale selle ei ole munk vaimulik. Ta on küll pühendunu, kuid mõnest mungast võib saada vaimulik, st diakon, preester või piiskop) enesele kolmandikku kogu ristitud Liivimaast (HCL XI,3).

Ja veel. Millest vahest johtubki kogu muistse vabadusvõitluse (a. D. 1208-1227) metsikus – ordu tahtis niisama palju või enamgi veel ristimata hõimude aladest. Sellise nõudmise esitamine tundus kirikule vastuvõetamatu.

Rahva juurde minek nõudis ju esmalt suhtlemist, nendega koos elamist, õpetamist ja evangeeliumi (rõõmusõnumi) kuulutamist ning siis alles ristimist. Ei nähtud peidetud tagamõtte kogu ulatust. Riia piiskop keeldus.

Kuid intriigidega Rooma kuurias ja ümbritsevate vürstide õukondades siin sai ordu ikkagi oma tahtmise. “Liivimaa kroonikas” kirjutatakse ordu käitumise järjekindlast ebakohasusest, muuseas koguni kaklustest ja mõõgajõu kasutamisest piiskopi ja tema alluvate suhtes.

Nõnda tehti algus võidujooksule relvastumises ning kõigi liivlaste-eestlaste hõimude alistamise planeerimisele. 1208. aastal algaski sõda – armutu, halastuseta, andestuseta. Kõik osalised langesid metsikuste tasemele oma olemasoleva või taotletava areaali piires.

Siiski oli eelnenud kuldne sügis a. D. 1206, kui Riiast läkitatud preester Alexander jõudis liivlaste ja eestlastega asustatud Metsepoolesse (Edela-Eestis). See maakond hõlmas praeguses mõistes piirkonna Uulust (sealhulgas Tahkuranna-Häädemeeste-Treimani alad) Salacgrivani, Surjust läbi Saarde Hallisteni ja Ruhjast Burtnieki (Asti) järveni ning mööda Salaci jõge rannikuni.

HCL teatab: preester Alexander läkitati Riiast. Teda oodati väga, sest tülisid esines nii hõimude vahel kui sees, vajati erapooletut otsustajat. Euroopas kehtiv Rooma juriidika aitas – see toimis algul hästi – vaimulike käes olles õiglaselt, kuid hiljem ilmaliku ordu kätte langedes väärdus (HCL X, 15).

Riia peapiiskopi ja praosti sõna peale saadeti preester kohalikus keeles õpetusametis jutlustama, ristimissakramenti jagama ning kihelkondi administratiivselt piiritlema. Preester Alexander ristis kogu seesinatse maakonna, hakkas sealsamas koos rahvaga elama, evangeeliumi seemet külvama ja kirikut ehitama (HCL X, 14).

Edela-Eesti rahumeelset ristiusustamist tähistati 2006. aasta 14. oktoobril Kilingi-Nõmmes Põhja-Liivimaa ajaloopäevaga. Saarde kihelkonnas tehti matk, külastati kirikut ja linna klubis peeti konverents. Kogunes suurepäraseid teadlasi ja lektoreid.

Selle kordaminekuks tegid väga hea eeltöö Pärnumaa koduloolaste seltsing, Saarde vallavalitsus ning isikutena diakon Arvet Ollino, Peep Kaljuste, Sulev Kasvandik, Pärnu praost Enn Auksmann ning paljud-paljud abilised nii Eesti kui Läti poolelt.

Kaunis ja rahulik aeg on kevadpühad ikka, oma sisult nii lootusrikkad. Vanarahvas teab rääkida, et ülestõusmispühade hommikul tõusev päike pidi veiklema, st mänglevalt helkima.