29.11 Muhu koguduse õpetaja on Urmo Saks
29.11.2007 | ek | Rubriik: Online artiklidLaupäeval, 24. novembril Muhu kirikus toimunud introduktsioonijumalateenistusel seadis peapiiskop Andres Põder Muhu koguduse õpetajaks Urmo Saksa. Järgnevalt mõned küsimused vastsele päevakangelasele.
Millise koguduse/koguduste vaimulik nüüdsest oled?
Olen Muhu koguduse õpetaja, Pöide koguduse hooldajaõpetaja ja lisaks üritame Orissaare koguduses praost Veiko Vihuriga kahekesi tegevust edendada.
Kas sinu elus muutub midagi seoses selle sündmusega?
Kas nüüd otseselt muutub, võib-olla olid suurimad muutused juba juunikuus, siis, kui mind preestriks pühitseti. Aga kohe kindlasti on selline n-ö ametissepanek vajalik minule. Selleks, et ma ühelt poolt tunnetaksin, et tõepoolest kogu oma tühisuses olen ma Kirikule vajalik. Teisalt selleks, et ma tõepoolest võiksin alustada oma tööd siin, Muhu saarel, uuel tasemel.
Tõenäoliselt peavad sellega harjuma nii kogudus kui ka mina ise, olen ju ikkagi ligi kaks aastat juba siin töötanud, kuigi natuke teises rollis. Ratsionaalsete inimestena kipume me alahindama rituaalide tähtsust, aga minule, ka kogudusele, on see psühholoogiliselt väga tähtis, et selline ülesannete vahetus toimub vastava talituse kaudu.
Milline on sinu kogudus ja kas ees seisavad ka mõned põhjapanevad muutused sinu töös ja koguduse elus?
Kogudused on, nagu nad meil siin saartel ikka. Alati võib ju tahta suuremat, ilusamat, positiivsemat, kuid tegelikult pole masenduseks põhjust. Kui masendaks, siis ei oleks ju mõtet seda tööd teha. Eks ta meie, inimeste nägu ole. Põhjapanevaid muutusi? Nooh, eks igaüks meist teeks asju omamoodi, aga kui tõsiselt rääkida, siis ei saa kirikulaadses organisatsioonis kunagi olla kiireid ja põhjapanevaid muutusi. Me saame püüelda muutuste poole ja kui me tõepoolest oleme edukad, jäävad meie poolt läbi viidud muutused püsima ka pärast meid.
Teemad, millega tuleks tegeleda (peale jumalateenistusliku elu edendamise), oleksid järgmised: kõigepealt kiriku hingehoidlik funktsioon. Me peaksime püüdlema selle poole, et oleksime valmis reageerima ühiskonnas toimuvale nii, et inimene võiks leida kirikust tuge ja asjatundlikku abi, kui ta seda vajab. Kohe kindlasti peame tegelema järelkasvuga, olgu see siis laste-, noorte- või miks mitte ka keskealistega tehtav töö. Palju sellest minu tööajal tehtud saab, hm, eks seda siis näha ole.
Urmo Saks lühidalt endast:
Sündinud Pärnu lähedal, pärast keskkooli tulnud Saaremaale (pooled juurikatest on Kihelkonna kandist). Vene sõjaväele järgnes üsna kohe usuteaduse instituut ja väga pikad (mitte põhjalikumad kui muidu, vaid lihtsalt pikale ajale venitatud) õpingud. Viimaks pastoraalseminar kui viimane samm teel preestriordinatsiooniks. Kirikutööl 1992. aastast, alguses kirikumehena, siis diakonina (ca 10 aastat Mustjalas ja pärast pisukest pausi nüüd 1,5 aastat Muhus, Pöidel, Orissaares). Nüüd juunist alates algas õpetajatöö.
Meie Maa, 29. novembril 2007