29.05 Advokaadi väitel pole Nigulistet kunagi võõrandatud

 

Niguliste kirik pole kunagi kuulunud EELK Konsistooriumile, seda pole õigusvastaselt võõrandatud ja seega puudub alus ka selle tagastamiseks või kompenseerimiseks, seisab advokaadibüroos Eiche&Partnerid valminud õiguslikus arvamuses.

Arvamuse tellisid kultuuriministeerium ja Eesti Kunstimuuseum. «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise linnakomisjon on oma otsustes ekslikult tunnistanud kõik kinnistul nr 584 asunud hooned, sealhulgas kirikuhoone, omandireformi objektiks ja EELK omandireformi õigustatud subjektiks,» väidetakse arvamuses, mille on koostanud vandeadvokaat Alar Eiche, kes hiljuti seljatas riigikohtus ebaseaduslikud piletikontrolörid.

EELK juriidiline esindaja Vahur Glaase peab uute andmete otsimist naeruväärseks. «See on ebaaus käitumine ega tee asjaosalistele au,» sõnas Glaase.

Ajalooallikad ei kinnita

Advokaadibüroo toetub arhiiviandmetele. Lisaks riigi-, ajaloo- ja linnaarhiivile on leitud materjale teistestki arhiividest, sealhulgas EELK arhiivist.

«Kuigi vahel arvatakse, et advokaat laulab seda, mis kliendile meeldib, põhinevad kõik arvamuses toodud väited raudselt arhiiviandmetel,» kinnitas Eiche, kes ise on luteriusu koguduse liige.

Tallinna linnaarhiivi käesoleva aasta 2. aprilli teatises on kirjas, et arhiivis ei leidu mingeid dokumente Niguliste kiriku natsionaliseerimise ega muul moel õigusvastaselt võõrandamise kohta Nõukogude okupatsiooni ajal 1940/1941. aastal või hiljem.

Arhiiviteatis viitab 25 allikale. Ühes neist, majade natsionaliseerimise toimikus, märgitakse vaid samal kinnistul asunud väikese elamu ja laohoone natsionaliseerimist 1941. aastal.

Need hooned hävisid 1944. aasta märtsipommitamise ajal, mil tugevasti sai kannatada ka kirik.
«Seega on endisel kogudusel, mille õigusjärglaseks EELK end peab, õigus taotleda vaid nende kahe hoone kompenseerimist. Kuigi maa natsionaliseeriti, ei saa EELK seda tagasi taotleda, sest sellel asub teise isiku omand,» selgitas vandeadvokaat.

Ajalooarhiivi andmeil kanti 1933. aastal kinnistusraamatusse kogu kinnistu omanikuks usuühing Tallinna Niguliste Evangeeliumi luteriusu kogudus. Seal seisis kogudus kuni 1940. aasta lõpuni, mil kinnistusametid likvideeriti, ja taas 1943. aastal.

Kogudus oli elujõuline, 1939. aastal kuulus sinna 3500 liiget. Sama aasta sügisel lahkus neist umbes kolmandik Saksamaale.

Eiche väitel võttis EELK 1939. aasta novembris Niguliste kirikuhoone jõuga üle ja algatas selle omaniku ning koguduse suhtes likvideerimismenetluse. Sealne saksakeelne kogudus pidi üleöö oma kodukiriku jätma.

«EELK lõi ise omadele nii-öelda noa selga, kui asus koguduse omandis olevat kirikuhoonet 1939. aasta lõpus pretsedenditu meelevallaga 2300-liikmeliselt elujõuliselt koguduselt üle võtma,» märkis Eiche.

Kogudus vaidlustas otsuse EELK ülemkirikukohtus. Kohus pidas koguduse likvideerimisotsust küll põhjendamatuks, kuid leidis, et see on vajalik kiriku huvides.

Uus kogudus moodustati Jaani koguduse ja õhtukoguduse Emmaus baasil. Selle esimene jumalateenistus Nigulistes oli 1. septembril 1940. 1944. aasta märtsis kirik hävis, kogudus läks üle Toomkirikusse.

Mahajäetud kirikuvaremeid ei natsionaliseerinud arhiiviandmetel ka nõukogude võim. Viiekümnendate aastate algul tahetud neid koguni õhku lasta, nagu mäletab kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa.

1954. aastal võeti varemed arvele linna arhitektuuri mälestusmärkide majavalitsuses bilansilise väärtusega 0 rubla. «See polnud võõrandamine. Et varemetega üldse midagi saaks teha, tuli need arvele võtta,» kinnitas Eiche.

Seejärel algasid ettevalmistustööd muuseumi rajamiseks, need kestsid 30 aastat. Eiche kinnitas, et EELKst ei saanud kunagi kirikuhoone omanikku, sest puudus usuühingu nõusolek või kohtuotsus.

«Varisemisohtlikud varemete jäänused ehitati 1954–1984 üles meie isade-emade rahaga spetsiaalselt muuseumiks, see on nüüd riigi vara, mida saab võõrandada vaid riigivaraseaduse alusel,» sõnas ta.

Kahtlase väärtusega otsingud

EELK juriidiline esindaja Vahur Glaase ütles Postimehele, et ei oska Eiche õigusliku arvamuse kohta midagi öelda, sest seda pole konsistooriumile esitatud.

«Ausalt öeldes on see meile üllatuseks, et otsitakse veel kahtlase väärtusega pabereid. Kui linna vara tagastamise komisjon oma otsuse tegi, vaatas ta põhjalikult kõik materjalid läbi. Komisjoni otsus on jõus ja seda tuleb kõigil täita,» sõnas ta.

Glaase kinnitas, et Niguliste hoone ja muu vara on igal juhul EELK vara. «Sellest saab aru iga terve mõistusega inimene. No kelle vara see siis veel on?» küsis ta.

Tema hinnangul venitab kultuuriministeerium otsuse tegemisega põhjendamatult kaua. «Möödunud aasta lõpul kinnitas kultuuriministeerium, et valitsusele esitatakse otsus Niguliste tagastamise või mittetagastamise kohta lähiajal. Nüüd on pool aastat möödas, aga otsust ei ole,» laiutas Glaase käsi.

«Kui valitsus otsustab jätta Niguliste tagastamata, siis tuleb EELK-le vara õiglaselt kompenseerida, see on päevselge,» lisas ta.

Valitsuse määruse kohaselt vaatab vara tagastamise linnakomisjon asja uuesti läbi, kui pärast esialgset otsust ilmnevad uued asjaolud või esitatakse uusi tõendeid.

Kultuuriministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Ave Toots-Erelt ütles, et ministeerium ootab nüüd linnakomisjonilt uut otsust. Tallinna abilinnapea Eha Võrk, kelle haldusalasse maa-amet oma vara tagastamise komisjoniga kuulub, ei kiirustanud järeldustega ja jäi napisõnaliseks.

«Eiche väidete igakülgseks ja erapooletuks analüüsimiseks on Tallinna maa-amet tellinud õigusliku arvamuse,» teatas Võrk.

«Niguliste saatus on olnud alates 1991. aastast korduvalt kõne all. Iga kord jäi nagu midagi poolikuks, lõpuni uurimata. Tahtsime ükskord ometi lahenduseni jõuda, sellepärast advokaadibüroo hinnangu tellisimegi,» sõnas kunstimuuseumi peadirektor Marika Valk.

Ta tervitas maa-ameti algatust tellida omapoolne õiguslik arvamus. «Hea, et asjad vähemalt liiguvad,» märkis Valk.

Muuseum

• Niguliste kiriku muuseumi püsinäitus tutvustab Eesti ja Euroopa eriilmelist kirikukunsti 14.–20. sajandist, ekspositsiooni keskme moodustavad hilis-keskaegsed altariseinad. Lübecki meistri Hermen Rode töökojast 1478. aastal tellitud endise Niguliste kiriku kahekordsete tiibade ja predellaga retaabel on suurejooneline näide hansakunstist Tallinnas.

• Antoniuse kabelis eksponeeritav Bernt Notke «Surmatantsu» fragment on üks kuulsamaid kunstiteoseid Eestis. Üle viiesaja aasta vanusest ja kuni 30 meetri pikkusest maalist on säilinud vaid algustükk.

• Reformatsioonijärgse memoriaalkunsti näidetest on väljas epitaafid ning vapp-epitaafid, 2002. aasta lõpust saab tutvuda unikaalse puust nikerdatud ehisseinaga Bogislaus von Roseni hauakabelile. Rikkalikust hauaplaatide kollektsioonist tõuseb esile 1520. aastal katku surnud prantsuse arsti Johannes Ballivi hauakivi.

• 2001. aastast avatud Hõbedakambrist leiab huviline valiku ajaloolisest kirikuhõbedast, tähelepanuväärseima osa väljapandust moodustab aga gildide, tsunftide ja Mustpeade vennaskonna hõbevara.

Postimees, 29. mail 2007