27.12 Jõulutunne Rannamõisa kirikust

Jõululaupäeval kell pool kolm Tallinna külje all asuva Rannamõisa kiriku juures. “Kui kirikus ära käid, siis tuleb täiesti teine tunne,” räägib memm enne teenistust.

Ehkki Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel on varem öelnud, et kella kolmeseks jumalateenistuseks vahest kirik päris täis ei tule, kuueseks aga kindlasti, ootab juba pool tundi enne kella kolme kiriku ukse taga trobikond inimesi. Kõledast tuulest ja porisevõitu ilmast ei paista ennast keegi häirida laskvat. Kiriku taga asuvalt kalmistult leiab vaid üksikud ilma küünlata hauaplatsid.

Ühena esimestest on kohale jõudnud Margarita Neeme. Margarita sirutab käe rõõmsameelselt välja ning soovib häid jõule. “Tänavu tunduvad jõulud ikka rõõmsamad kui varem. Muidu on inimesed sellised kurvameelsed olnud, aga nüüd on kõigil naeratus näol,” vastab ta ajakirjaniku pärimisele jõulutunde kohta.

Tunne tuleb kommetega

Tabasalus elav Margarita käib kirikus igal pühapäeval, mitte ainult jõulude ajal. Käis ka päev enne jõululaupäeva ning lubab kohal olla ka esimesel pühal. “Kui kirikus ära käid, siis tuleb täiesti teine tunne,” teab ta. Pärast jumalateenistust läheb ta koju ja paneb verivorstid ahju. Siis hakkavad saabuma ka lapsed ja igaühel on veel kaks oma last kaasas.

Järgmiselt aastalt ootab Margarita aga ikka veel paremat. “Pensioni antakse aprillis juurde, aga küll me need kolm kuud enne seda ka vastu peame.”

Õige varakult jõuavad kirikusse ka üheksa-aastane Marleen ning tema vanaema Helvi. Nemad tulid nii vara kohale täiesti teadlikult – ühel aastal jäidki nad jõulujumalateenistuse ajal kiriku ukse taha, sest see oli puupüsti inimesi täis. Marleenile oli lõppev aasta väga edukas – jõuluks olid tal ainult viied nii muusikakoolis kui ka tavakoolis. Kuigi ta seda otse välja öelda ei taha, on Marleeni silmadest näha, et ta ootab juba õhtut ning kinkide jagamist. Sama vihjab ka vanaema. Kui koer ja papagoid ka kokku lugeda, siis veedavad nad jõuluõhtut kümnekesi.

Kui enamik inimesi ootab lihtsalt, et järgmine aasta tuleks tänavusest parem või rahulikum, siis Liisil ning Raikol on märksa konkreetsem soov – et sündiv beebi oleks terve. Jõulud on nende meelest aga hoopis teistsugused kui aasta tagasi. “Lund ei ole tänavu. Eelmine aasta ikka kirme oli, me just meenutasime.”

Ühena viimastest, kui kirikust juba orelihelisid kostab, ruttavad sisse rahvariietes Helen ning kuueaastane Jan Erik. Helen tunnistab, et ega sellel aastal erilist jõulutunnet peale tulnud ei olegi. “Kiire ja töine on. Ega ilm ka ei soodusta,” lausub Helen. “Eks see tunne nende kommetega ikka tuleb,” lisab ta ning lipsab koos poisiga kirikuuksest sisse. Kirikukell alustab löömist

Eesti Päevaleht, 27. detsembril 2007