26.09 Aegruumi manitsus
26.09.2008 | Tiiu Pikkur | Rubriik: Online artiklidAlguses lõi Jumal taeva ja maa.
Kes on kunagi piibli lahti löönud, teab neid sõnu. Sõna “alguses” toob kohe sisse aja mõiste. “Taevas ja maa” ruumi mõiste. Meile jutustatakse lihtsat lugu maailma loomisest kuue päeva jooksul, seitsmes oli puhkepäev.
See, mis on uuritav
Tänapäeva kosmoloogia usub eriti pärast punanihke avastamist, et universum on saanud alguse mingist alghetkest, Suurest Paugust. See kosmoloogia tegeleb üha põhjalikumalt nimetatud alghetke kirjeldamisega, lisades KÕIGE algusesaamisele täpsustusi, nagu näiteks inflatsiooniteooria.
Kõike seda toimetatakse vaatlusandmetele ja arvutustele tuginedes astronoomia ja tuumafüüsika vallas, kuid ei unustata, et me elame just nimelt oma universumis ehk vaadeldavas alas, millel pole midagi tegemist universumi keskmega. Selle mulli raadius on 4 x 10 astmes 26 meetrit ehk teisisõnu, me näeme 14 miljardi valgusaasta kaugusele. Seda arvu ei kujuta keegi ette, kuid see ei ole KÕIK.
Samas on tänapäeva kosmoloogia sarnase probleemi ees alghetke kirjeldamisel – mida tähendab alghetk? Selle kirjeldamine näib olevat tulutu, sest jällegi “alg” toob kohe sisse aja mõiste ja eks sõna “hetk” niisamuti ning me ei tea, mis oli “enne” aja algust.
Ruumis kaotavad mõisted “ülal” ja “all” tähenduse juba planeedi stratosfääris ja et aeg ja ruum ei saa kumbki eksisteerida teisest lahus, siis vist niisamuti kaotavad aja iseloomustavad mõisted oma tähenduse aja “suuremastaabilises” käsitluses. Nii saab neid mõisteid kasutada vaid võrdluses millegagi, need on komparatiivsed. Kuid millega sa neid võrdled? Alghetkest alates universumi teket edasi kirjeldada näib kosmoloogidele veidi lihtsam olevat. Aga kuidas kirjeldada olekut, kus universumi läbimõõt on null, mass ja tihedus lõpmatu?
Muidugi, kosmoloogia, nagu seda teevad kõik teadused, lammutab end ühest otsast ja ehitab teisest. Oli aeg, kus väideti ka üsna kindlalt, et me ei saa kunagi teada, millest on tehtud tähed. Tänapäeval õpitakse tähtede koostist juba keskkoolis. Kuid olgu, nähtavasti eksisteerib inimese jaoks kuskil piir, milleni ta ei küüni, ületamisest rääkimata. Tähed on meile siiski “käeulatuses” ja nende uurimine on edenenud vastavalt vaatlusvahendite täiustumisele. Kuid millise vahendiga uurida aegruumi teket?
Aga aeg ja ruum näivad olevat mõisted, mis on lihtsalt kokkuleppelised. Piisab, kui meenutada eri kultuuride meetermõõdustikku ja ajaarvamist. Meil on praegu aasta 2008 m.a.j ehk pKr. Juutidel, moslemitel ja hiinlastel näiteks arvestatakse aastaid hoopis teisiti. Või näiteks erinevused Juliuse ja Gregoriuse kalendri vahel.
Kreeka keeles on mitu sõna aja tähistamiseks. Üks neist on kairos ja teine kronos, üks tähistab määratud aega, teine aga üldiselt aja kulgu. Tänapäevaks on inimene saavutanud selles täiesti mõistlikke kokkuleppeid – nii on lihtsalt lihtsam elada. Tuletagem meelde kas või sedagi, millist segadust tekitas mõne aasta tagune otsus mitte minna Eestis üle suveajale. Teised on otsustanud teisiti, neid on rohkem ja seetõttu on mõistlik nende otsusega kaasa minna. Maakera ajavööndite vastu ei saa nagunii keegi midagi ette võtta. Kui talupojaühiskonnas arvestati enesestmõistetavalt looduse rütmidega ja püüti arvesse võtta ka tujusid, siis nüüd on need raamid paigast nihkunud, nagu võibki oodata “globaalküla ühiskonnalt”.
Illusioon kontrollist
Kuid tahtsin öelda muud. Saavutades mõistlikke kokkuleppeid aegruumi mõõtmise suhtes, saavutab inimene enda jaoks veel midagi – illusiooni, et ta on tegelik isand kõigi asjade üle.
Samuti tekitab üha võimsamate teleskoopide käikulaskmine, üha täpsemate instrumentide loomine (mõni aparaat vajab nanosekundilist ajamõõtmise täpsust) mulje kontrollitavusest, kontrollitavus usaldusväärsusest, olgu pealegi, et universumis tuleb pidada usaldusväärseks põhimõisteks nähtavasti vaid valguse kiirust vaakumis (pole üllatav, et piiblis nimetatakse Jumala esimeseks loomisteoks just valguse loomist). Aga see pole oluline.
Taevad ja maad on mõõdetavad, uuritavad ja kataloogitavad, järelikult ka kontrollitavad. Isegi kaks korda aastas suve- ja talveajale üleminek, ükskõik kui tobe see kella kruttimine ka pole, tekitab mulje aja üle valitsemisest ja selle omamisest, nagu omatakse näiteks autot või kinnisvara.
Nii on inimene jõudnud sinnani, et kui tal pole looduses enam looduslikke vaenlasi – kui ehk bakterid ja viirused välja arvata -, siis tahab ta valitseda järgmiseks ka looduse põhilise omaduse üle: aja ja ruumi üle. Ometi on inimene looduse (loodu) osana osa sellest. Või siis lausa ori.
Me kasutame aja kulu iseloomustamiseks selliseid ütlemisi nagu: “Oh, jälle üks päev õhtus!” või “Kas täna on tõesti juba reede. Ma ei märganudki, kuidas nädal läbi sai!” Mida vanemaks saab inimene, seda kiiremas tempos näib aeg kulgevat, kuigi asi pole ju aja kulus, vaid inimese teadvuses ja mälus.
Mis aga puutub piiblisse, siis selle esimese peatüki loomislugu jutustab lihtsate sõnadega põhimõtteliselt sama: aeg ja ruum said kunagi alguse ja me ei tea, mis oli “enne”.
See polegi nagu meie asi teada, kuigi inimesele jääb vabadus ja õigus järjest edasi küsida.
Elu väljaspool aega
Päevad hakkasid kulgema, “sai õhtu ja sai hommik” ja nii edasi. Koos aja algusega võis algust teha ka aja mõõtmisega – nagu me siis kokku lepime. Kuus päeva või kuussada miljonit aastat, kuidas soovite seda asja näha? Aeg on nagunii lõputult jagatav.
Ehk on siin mingi lootus inimputuka jaoks, kes elab oma ainust elukest planeedil Maa, mis asub Päikesesüsteemis kusagil meie galaktika perifeerias – see on sinu aeg, mida sa saad jagada. Ja kuigi sa saad seda jagada (Oo hetk, sa viibi veel…), see saab otsa.
On öeldud, et inimest eristab loomast see, et ta on teadlik oma surelikkusest, kuid mitte oskus valmistada tööriistu, aga see teadmine ei paku rõõmu ja rahuldust.
Ja kui sul pole elu väljaspool aega ehk IGAVIKUS ja väljaspool ruumi ehk TAEVARIIGIS, siis ela, kuni sa veel jaksad! Võiks manitseda, et tee seda vähemalt mõistlikult. Kuid kas sellelgi mõtet on?
Meelis-Lauri Erikson, Kadrina kirikuõpetaja
Teadus on hea arusaamatute nähtuste mõistmiseks, eelarvamuste ja illusioonide hajutamiseks ning omab vaieldamatut praktilist väärtust – on kutsutud inimese elu kergendama.
Religioosses kontekstis on teadus hea selgitamaks piltlikult mõnesid vaimseid suhteid ja seoseid, kuid otsida religioonist tõestust teadusele või teadusest tõestust religioonile on siisi lootusetu ülesanne.
Kirjutis aga oli hea – oli küll põgus kosmoloogia osas, aga üldhariv.
Veidi võiks vaielda autori arusaama üle, mis on Taevariik. See pole ei surmajärgsus, nagu sageli arvatakse, ega ka ruumivälisus, nagu autor seda siin mõistab.
Taevariik on Jumala isadus, inimese pojasus ja inimeste sellest tulenev vendlus. See pole füüsikaline mõiste, mida saaks iseloomustada aja ja ruumi parameetritega – see on SUHETEL rajanev mõiste, ja see mõiste sisaldab kahte dimensiooni:
1. suhe Jumal ja inimene
2. suhe inimene ja inimene
Eks sellest ka Suur Käsk kui kokkuvõte Jeesuselt: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.”
Selle käsu omaks võtnud ja järgijad on Taevariigis juba siin ja praegu.
Sõna “riik” viib meid paratamatult inimkoosluste teatavate väliste tunnuste loetlemiseni – riik on ajas kestev ja oma territooriumit omav moodustis oma atribuutidega – institutsioonidega. Kui aga vaatleme riigi olemust, siis näeme, et selle tegelikuks sisuks on reguleeritud ja korrastatud inimsuhted oma paljususes. Suhe subjektide vahel ongi riigi aluseks, ja seepärast, kui rääkida Taevariigist, siis võiks kõrvale jätta maisele riigile omased välised, ajalikud atribuudid ja parameetrid ning keskenduda just suhetele.
Teatava lihtsustusega (jättes vaatlemata Jumala ja inimese suhte vahendajad) võib öelda, et Taevariik on Jumala ja inimese suhe kui isa ja poja suhe. Ning tõesti – kõik, kes me siin oleme, me oleme Jumala lapsed. Ja Jumal on meile kõigile taevane Meie Isa. Sellest tõsiasjast tuleneb paratamatult teine tõsiasi – et me oleme siin maailmas üksteisele kõik õed ja vennad.
Selline Jumala isadus ja sellest tulenev inimeste vendlus ongi reaalne Taevariik siin ja praegu. Ja me oleme selle kodakondsed sedavõrd, kuivõrd oleme omaks ja endaks võtnud oma pojasuse Jumala suhtes ja oma kaaslastele vennaks olemise.
Rääkides Taevariigist võib muidugi rääkida ka teatavast ajalisest ja ruumilisest olemisest, sest inimestena me oleme paratamatult seotud nii aja kui ruumiga, kuid õigem olekski oma tähelepanu keskendada just suhetele, mida õpetas Jeesus, kui soovime mõista Taevariigi sisulist olemust. Selleks sisuliseks olemuseks on armastus.
Armastus on väga laialivalguv mõiste, kuid jättes selle laialivalguvuse kõrvale ja käsitlemata, on armastus meie vajadus, soov, otsus teha head ja samavõred selle hea teostamine. Teistpidi – meie vajadus, soov ja otsus saada seda head ja see hea vastu võtta. Armastus on hoolivus ja reaalne hoolimine, ja samavõrd on armastus usaldavus ja reaalne usaldamine.
Jumala armastust inimese vastu ja selle armastuse teostamist, siis Jumala armastuse teostumine on meile osaks saav jumalik arm. Inimese armastust inimese vastu on teenimine.
Jeesus õpetas meile kolme armastust.
1. pojalikku armastust – inimese suhe Jumalaga
2. vennalikku armastust – inimese suhe inimesega
3. vanemlikku armastust – “Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!”
Need kolm armastust pole erinevad ega vastanduvad – need kolm armastust on kõik koos üks armastus ja üks armastamine, on vaid selle ühe armastuse kolm erinevat aspekti.
Ning see jutt pole siin ei targutav ega teoreetiline, vaid päris lihtne ja igale meist teada ning kogetud – sest me kogeme neid kolme armastust kõiki juba oma maises elus: me oleme lapsed oma maistele vanematele, me oleme vennad oma kaaslastele, me oleme ise vanemad oma lastele.
Need samad kolm armastust – pojalik, vennalik, vanemlik – õigemini aga ühe armastuse kolm erinevat väljendumist ongi see reaalne ja olemasolev suhe, millena Taevariik on siin ja praegu ja igas meist, kui me vaid valime armastuse ja armastamise – valime headuse ja selle teostamise.
Õige sageli vastandatakse teadust ja usku. Tavalisim on selline vastandamine just ilmalike poolt. Kuid ma leian, et selline vastandamine pole millegagi õigustatud ega põhjendatud.
Tõde on üks ja ainus. Ei saa olla, et universumis oleks kaks erinevat Tõde või palju vastandlikke pisikesi ja ajutisi relatiivseid tõdesid. Pole neid vastandlikke tõdesid ei ainelises looduses, ei inimmõtlemise seadustes, ei kõlbluses.
Kui meile isegi näivad mingid tõed vastandlikud, siis ometi peame nõustuma, et lõplik Tõde saab olla vaid üks ja ainus ja vastandlikkus on meie mõistmise puudulikkusest tingitud. Universum oma kõikides võrmides lihtsalt ei saa olla iseenda olemisega vastuolus – teataval tasandil on see iseendaga kooskõlaline tervik.
Olles sellisel alusel näeme, et religioosse inimese ja materialisti vaidlus polegi midagi muud, kui vaidlemine selle ühe ja ainsa Tõe iseloomu ja saavutatavuse üle, ja selle üle, kas taotleda seda ülimat ja ainsat Tõde, et lasta sel Tõel oma elus valitseda… või elada oma elu oma isiklike, pisikeste ja relatiivsete, muutuvate ja sageli vastanduvate tõekeste alusel.
Niisiis, küsimus on vaid üldistuse tasemes – materialist jääbki kammitsetuks mateeriasse, idealist aga vaatab ja püüab ise end mõista ka kõrgemal tasandil, ja peab seda kõrgemat olemistasandit, mida materialist üheselt eitab, ka reaalselt saavutatavaks.
Religioosne inimene ütleb, et see lõplik Tõde on elav, tunnetatav, kogetav, hea ja inimesel tema elus järgitav.
Materialist näeb ja mõistab seda Tõde elutu, ainelise, mehhaaniliselt paratamatu ja lõppkokkuvõttes tema jaoks teda ükskõikse julmusega tapvana. Materialisti isegi ilusaimad eluunistused purustatakse julmalt tema enese ajas paratamatu füüsilise ja intellektuaalse mandumise ja lõpuks vääramatu lõpliku, igavese surma läbi.
Olles Elava Tõe enese jaoks võtnud oma elu aluseks ja lähteks, olles Elava Tõe nimel jätnud oma isiklikud, subjektiivsed ja egoistlikud tõekesed, on inimene märksa paremini varustatud eluraskustele vastu astumiseks. On ju öeldud: “Tõde teeb vabaks”.
Teebki. Sama kindlalt ja vääramatult, kui teadmatus ja vale aheldavad ja vangistavad. On hea ütlemine Jumalasse usu ja teadmise vahekorra kohta:
“Mida enam ma Teda usaldan, seda enam ma Temast teada saan; mida enam ma Temast teada saan, seda enam ma Teda usaldan”.
Kaasaja teaduse ja filosoofia piirimail on kolm päris atraktiivset ideed:
1. antroopsusprintsiip (AP),
2. holograafiline paradigma (HP)
3. multiversumi idee (MV).
(Vt. ‘antropic principle’, ‘holographic paradigm’, ‘multiverse’ jt. märksõnad).
Need on kaasaja teadusest enesest väljakasvanud inimmõtted. Sageli tõlgendatakse neid aga ekslikult – neid mõistetakse kui katset põhistada olemist Jumalaga. Ometi, need ideed ei räägi midagi Jumalast ja poleks põhjust neid nii karta, et neid lausa maha kriipsutama hakata.
Kuigi kaasaja füüsikaline arusaam maailmast ei saa läbi ilma Vaatlejata, nagu matemaatika ei saa läbi ilma Matemaatikuta, füüsika ilma Füüsikuta, keemia ilma Keemikuta ja filosoofia ilma Filosoofita, ei tegele füüsika selle Vaatleja määratlemisega, nagu matemaatika ei tegele Matemaatikuga jne. See hr. Vaatleja jääb väljapoole füüsika ja üldisemalt teaduse raame ja piire. Kuid ilma selle Vaatlejata ka ei saa – asjad ei ole tema kohaloluta enam loogilised ega kooskõlalised. Hr. Vaatlejaga teadus ei tegele, kuid temata ka ei saa – selline paradoks.
Vaatleja osatähtsust hakati mõistma läbi Heisenbergi määramatuse printsiibi. Sageli püütakse seda printsiipi alahinnata mingiks mikroefektiks. Kaasaja teadus arvab määramatusprintsiibist märksa enamat – see on sama fundamentaalne olemist iseloomustav tõde kui näiteks energia jäävuse seadus, ja arvab, et makromaailma saladused lahenduvad läbi mikromaailma – nende kahe terviklikus ühendteoorias, mille kallal töötas juba Einstein ja mille otsingud jätkuvad tänagi (Vt. otsingutest: ‘theory of everything’ või ka seesama stringide teooria – ‘string theory’).
Selle Vaatleja osas ollakse aga pahatihti mingi seletamatu “jumalahirmu” kütkes, kuid näiteks AP on isegi kooliõpikutes olemas, seega, hirm selle jt. ideede ees on pigem ajast maas olemine, kui asjalik kriitilisus AP, HP ning MV suhtes.
AP-s, HP-s ja MV-s nähakse millegipärast Jumala õigustust. Ometi, nagu öeldud, need teaduse ja filosoofia piirimail olevad ideed on vastupidiselt küllalt levinud arvamusele tekkinud just seepärast, et leida võimalus seletada olemist ILMA Jumalata. Ma kardan, et sageli ei olda nende ideede (AP, HP, MV) sellest mõttest aru saadud, ja seda nende vastu materialismi positsioonilt ka võideldakse, taipamata, et need ongi Jumalata maailma äraseletamise katsed.
AP, HP ja MV ideede läbi on kaasaja teadusel enesel vaja end kuidagi Jumala suhtes positsioneerida – teisiti enam teadus ei saa – ja läbi AP, HP ka MV teadus seda teha üritabki. Oma teaduslikes arusaamades oleme jõudnud sinnamaale, et ei saa enam leppida arusaamaga olemistest kui millestki iseseisvast, inimvälisest, elutust, surnust, mõttetust.
Meie asine ja tormlev maailm vajab üha enam taustsüsteemi toimuvat hindamiseks. Taas ja taas jõutakse nii olemise põhiküsimusteni ja vaidlused usu ja Jumala üle on kõige sagedasemad. Samas unustatakse mõiste “usk” vähemalt kaks erinevat tähendust ja raiutakse oma tõdesid üksteisest mööda.
1. Ilmalik arusaam – hüpotees
Usu tavapärane käsitlus määratleb seda kui veendumust milleski, mis asub väljaspool inimese teadmiste sfääri, kuid milles ollakse veendunud. Selles vaates on alati olemas uskuja ja see, millesse usutakse, “usu objekt”. See usu objekt kuulub kas faktina ainelisse maailma, on teadvuse tõde või mingisugune vaimne fenomen. Usu objekt võib olla mistahes sündmus, väide või Jumal. Selline usu käsitlemine on teadvusest lähtuv ja näib, viib eksitusse nii ateiste kui kohati ka usklikke.
Alguse sai selline usu käsitlus Aristotelese päevil, mil seati vastavusse ainelise maailma fakte ja teadmisi neist faktidest. Kui vastavus esineb, siis väide on tõene, kui vastavust pole on väide väär, kolmas võimalus puudub. Sfäär, mida sellise vastavusse seadmisega ei saanud kontrollida jäi uskumise küsimuseks. Käsitluse tulemuseks oli teoreetiliste teaduste sünd. Usu objektiks jäeti teadmatus.
Tollest ajast teame ka, et alati polegi vaja “käega katsuda”. Kui järgida loogikat – nn. õige mõtlemise reegleid – siis võib mõistuslikult teatavate faktide olemasolust tuletada mõnede teiste faktide olemasolu tingimusel, et neid reegleid järgitakse. Sõnalise loogikaga koos ja kõrval arenes matemaatika, tekkis täpsete reeglitega keel, mis kirjeldab teadvusele ainelise olemise seoseid.
Arvata, sellist teadvuslik-teaduslikku uskumist pole raske mõista – teadus on teadvuse seostatud teadmised ja hüpotees objektist ja vastavalt kogemusele või arutlusele on hüpotees kas tõene või väär. Teadus uurib ainelist maailma. Paraku, uurimisobjektist enesest aga ei tea ta suurt midagi, nii uskumatult kui see ka ei kõla. “Asi iseeneses” jääb teadusele ja ammugi tema keelele kättesaamatuks. Küll aga on teadus matemaatika vahendusel võimeline mõistma “asjade iseeneses” vahelisi suhteid. Just suhted “asjade iseeneses” vahel ongi teaduse ja sellise usu kui hüpoteesi objekt.
2. Religioosne arusaam – avatus
Religioosne usk pole teadvuse hüpotees ja lähemal vaatlusel pole ka religioosse usu puhul oluline usu objekt. Teoloogia, kuigi esmapilgul väga ebamatemaatiline, teeb algusest peale seda, milleni teadus on alles viimasel ajal jõudnud – ei uuritagi Jumalat kui “objekti” vaid Jumala ja inimese vahelist suhet ja selle avaldumist. Jumal ise kui Kõiksus(-isiksus) on tunnetamatu, taas n.ö. “asi iseeneses”, teadvus ja Jumal kui objekt pole seega 1:1 vastavusse seatavad. Religioosne usk peab tunnetatavaks just inimese ja Jumala suhet ning selle suhte avaldumist, mõju, tagajärge inimeses.
Ateist käsitleb Jumalat senini “objektina” ja tavaliselt lükkab “teaduslikult” Jumala kui just “objekti” olemasolu ümber – objekti ennast pole tuvastatud, järelikult uskumine selle olemasolusse on väär hüpotees. Unustatakse, et ei teadus, ei usk pole kumbki võimeline oma objekti tajuma ja nii on uskliku väide: “Ma tunnen oma suhet Jumalaga, ma kogen seda suhet, mida maksab selle kõrval ateisti mõistuslik hüpotees ja teaduslik Jumala kui objekti eitus?” teaduslikult vägagi korrektne – tõe kriteerium on (ka vaimne) praktika.
Religioosne usk on pigem avatus, võime midagi enesesse vastu võtta ning selle läbi teiseneda. Sellena oleks religioosse usu olemust piisavalt õigesti mõistetud. See pole füüsikaline eksperiment või inimese teadvuse loogiline konstruktsioon vaid häälestatus vaimsele ja valmidus kogetu ja mõistetu läbi muutuda, vahetu vaimse inimese-Jumala suhte läbi teiseneda. Inimene on avatud süsteem oma füüsilisel tasemel, ta on avatud süsteem ka oma teadvuses, ta on samasugune avatud süsteem ka vaimsusele.
Religioosset usku, avatust vaimsusele võib sisuliselt käsitleda usaldusena – usu sisuks on usaldus. Usalduski pole muud kui avatus, valmidus vastu võtta, kogeda, muutuda. Osutub mõttetuks tees usu ja teaduse vastanduvusest. Ainelise maailma kogemus ja teadvus on ise avatused ja eeltingimused inimese vaimsele avatusele, nende osaks on korrigeerida, mida võtta, mida jätta. Ainelise kogemine ja teadvus (ka teadusena) osutuvad vältimatuiks usu kaaslasteks, mitte selle eitusteks.
Religioosne usk on avatus vaimsele ja nagu ainese kogemuse ja teadvuse mõtte puhul on religioosse usu aluseks vahetu vaimse avatuse praktika. Keha ja teadvus on korrektorid, tsensorid – ka vaimsel tasandil ei saa kõike vastu võtta. Me ju ei ahmi enesesse söögiks-joogiks kõlbmatut ega võta tõsiselt teadmisi, mis on vastuolus kogemuse ja loogikaga. Usukogemus on täpselt sama reaalne nagu kogemus füüsilises maailmas või mõne tõe teadasaamine – see on arenguline kogemus.
3. Uskmatus
Kuidas aga käsitleda selles kontekstis uskmatust? Vastandina avatusele on see suletus. Võib ka öelda, et usaldamatus. Suletus on tavaline inimeksistentsi kõikidel tasanditel – ollakse suletud ainelise reaalsuse faktidele, uutele teadmistele ja nende lülitamisele oma teadvusesse, ollakse eitav vaimsete väärtuste suhtes. Suletus on enesesäilitamine, kuid sageli ka ülemäärane eneseisolatsioon, paigalseis ja sellisena destruktiivsus. Tavaliselt on ülemäärane suletus ka agressiivne, tõrjuv muudatuste suhtes, mida käsitletakse sageli ründena oma status quo’le.
Siiski, pole alusetu väide, et kõik usuvad. Siinses kontekstis võiks seda mõista kui inimeste loomulikku, paratamatut avatust. Paljud on aga vaimsetele väärtustele end teadlikult sulgenud, pidades neid asiste oskuste ja pragmaatiliste teadmiste kõrval väärtusetuiks.
Aga tunnevad nemadki elus armastust – hoolimist ja usaldamist. Ja kogevad ilu – seda, kuidas Jumal end inimmeeles avaldab. Nemadki armastavad ja mitte vaid ei sugutada, nemadki tahavad hoolida ja olla hoolitud, vajavad usaldust ja usaldatud olemist ja mitte elada lõputuis ärides ja diilides. Nad on Jumalat tundvad inimesed, seda ise aimamata. Sest kõik eelmainitu neis pole muu kui jumalikkus. Nii on Jumal siinsamas, täna ja praegu, kohal ja äratuntav igas meist.