26.05 Tallinna Niguliste kirikus on Eesti kirikukellade näitus

Eksponeeritud on 13 kella erinevatest stiilidest, lisaks kelladega seotud esemeid, fotosid, jooniseid ja skeeme.  Näha saab eelkõige vanemaid ja väärtuslikumaid säilinud kirikukellasid, mis pärinevad kogudustest, muuseumidest ja erakogudest.

Juhan Kilumetsa sõnul oli sellise näituse kokkupanek üks väga raske töö, mistõttu kellade näitusi tehakse kogu Euroopaski üliharva. „Kaks tonni pronksi oleme siia kokku tassinud. Kõige kaugem kell 250 km kauguselt, kõige kõrgem 30 m kõrguselt ja kõige raskem kell kaalub ligi 400 kg.” Nii et äratõstetud selgi ja vahele jäänud sõrmi on siin üks jagu olnud.

Ent Kilumets leiab, et näituse tegemine oli tema jaoks üks hea ja tasakaalustatud töö: „Päeval tassid mõne kella alla ja õhtul kirjutad sellest kellast paar rida paberile.”   Eesti kirikukellad on Kilumetsa sõnul uurimatu teema: värske näituse ja eelmise kelladega seotud aktsiooni vahele jääb 110 aastat. Siis  uuris  Eestimaa Kirjanduse ühing  pastoritele läkitatud ankeetide alusel kellade seisukorda.  Saadi paarkümmend vastust, kuid tulemusi trükisõnas kahjuks ei avaldatud.

Üheks printsiibiks oli koostajatel ajalise läbilõike andmine – vaataja näeb luteri ja õigeusu kirikute kelli 15. sajandist kuni 20ni välja.  Viis kella on nn kellade keskajast ehk perioodist enne 16. Sajandi lõpuni.  Kilumets rõhutab, et väljapanek  ikkagi juhuslik, sest  iga kella, mida tahaks näitusele tuu, ei saa lihtsalt kätte. Väljapandud kellad on enamasti „pensionil kellad”, kuid on ka neid, mis oma igapäevatöölt tornist ära võetud, eeldusel, et sinna jäi teine kell alles.  

Näituse  koostajad tänasid avamisel neid, kelle abil näitus valmis. Teiste hulgas said tänukirja ka EELK Jõelähtme ja Jüri kogudus, Tallinna Püha Vaimu ja Toomkogudus, Taagepera, Järva-Jaani, Saarde ja Risti kogudus.

Juhan Kilumetsa sõnul on Eesti kirikukellad üsna viletsas seisukorras, üheks põhjuseks on asjatundmatud kellamehed. Ka käib kogudustele sageli üle jõu kalli uue kella muretsemine. „Kirik ilma kellata on aga üks vilets asi,” on ajaloolane veendunud.