25.09 Kirik taotleb kultusasju tagasi
25.09.2007 | ek | Rubriik: Online artiklidEesti Evangeelne Luterlik Kirik kaebas Tallinna ringkonnakohtule edasi Tallinna halduskohtu otsuse, millega jäeti rahuldamata kiriku soov, et linn tagastaks Nõmme Rahu kogudusele hooned, kultuuriväärtused ja usukultusesemed.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik taotleb, et tühistataks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni läinud aasta detsembri otsus, millega jäeti rahuldamata EELK taotlus Nõmme Rahu koguduse kiriku inventari osas.
Asja põhjendati sellega, et too vara ei kuulu omandireformi objektide hulka.Tallinna halduskohtu pressiesindaja Jaanika Topkini sõnul soovib Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, et Nõmme Rahu kogudus saaks tagasi oma hooned, maa, kinnis-, vallas- ja muu vara.
SLÕhtuleht, 25. septembril 2007
Nii nagu paljud teisedki seksuaalsed hälbed, oli ka sodoomia vähemalt Euroopas sajandite vältel rangelt karistatav. Seksuaalset kontakti loomadega peeti eriti taunitavaks ning keskaegse nõiajahi ajal anti kohtu alla nii sodomiit kui ka tema ohver. Kui paljud kirikut kompromiteerivad nõiaprotsesside toimikud hiljem hävitati, siis arvukad loomade ahistamise juhtumid on hästi dokumenteeritud ning vastavad aktid arhiivides säilinud.
Antiikaja loomaprotsessidest pole midagi teada. Ka Araabia maades, kus juba vanal ajal tegeldi tõuhobuste aretamisega, ei olnud suksuhäbistajate jaoks konkreetseid karistusi ette nähtud, küll aga võidi märaga ühtijalt nõuda kopsakat kahjutasu. Pärsias usuti, et d˛innid, kes võivad vahel võtta inimese kuju, viljastavad eriti heade tõuomadustega märasid. Selle ühenduse tagajärjel toob mära ilmale varsa, kes võib lennata tuulest kiiremini. Teisalt oli paljude beduiinide suhted oma tõuhobuste või kaa- melitega küllaltki intiimsed. Paljudes suguharudes oli kombeks, et peremees magas koos oma lemmikhobusega ühes telgis. Selliste suhete juurde kuulusid suudlused, hellitused ja ilmselt ka veelgi intiimsem lähedus.
Lihaliku läbikäimise loomaga mõistab piibel rangelt hukka: “Meest, kes peab ühendust lojusega, karistatagu surmaga ja lojus tapetagu. Kui naine ligineb mõnele lojusele, et sellega paarituda, siis tapa naine ja lojus: neid karistatagu surmaga, nende peal on veresüü.” (3. Moosese raamat, 20.)
See seletab ka rangeid karistusi sodoomia eest õhtumaades. Talmud aga keelab leskedel isegi koera pidada, sest looma hellitamine võib viia selleni, et naine hakkab teda mehele eelistama. Keskajal peeti karistatavaks isegi looma sugu-elundite puudutamist. Abielumehe vahekord loomaga andis tema naisele isegi veel XIX sajandil õiguse “laud ning voodi” lahutada ehk teisisõnu mehest lahku minna.
Keskajal tehti selget vahet erinevate “elajalikkuse” vormide vahel, kuid karistused olid karmid. “Lihtsa elajalikkuse” puhul oli tegemist loomaga ühtimisega ilma raskendavate asjaoludeta. Tavaliselt hukati nii lihapattu teinud mees kui ka tema kõlvatu lihahimu ohvriks langenud loom. “Miks peab inimesega patustanud loom hukatama, kui tal ei ole mõistust ega saa seetõttu seadust rikkuda?” küsis XV sajandil elanud õigusteadlane Damhoudére ja põhjendas looma hukkamist järgmiselt: “On sünnis, et sellise pahateo puhul ei hukata mitte ainult süüdlane, vaid ka tema kõlvatu teo objekt. Loom, kelle pärast süüdlane on surma mõistetud, ei tohi inimeste silmade all enam edasi elada.” Tema kolleegid lisasid omalt poolt: “Neid loomi ei karistata mitte nende pattude pärast, sest nad ei suuda ise patustada, vaid sellepärast, et nad on kohutava teo objektiks, mille eest inimesel tuleb eluga maksta. Kui loom jäetaks ellu, hoiaks ta alles inimeste mälestust vääritust teost.”
Enne XIII sajandit olid karistused sodoomia eest küllaltki leebed. Patustaja saadeti vanglasse vee ja leiva peale või teda karistati avaliku ihunuhtlusega. Alles suure nõiajahi aegu hakati lihalikku läbikäimist loomadega pidama rängaks kuriteoks, mis tuli rangete karistustega välja suretada. Nii vaimulikud kui ilmalikud õigusteadlased targutasid agaralt sodoomiaga kaasnevate üksik- asjade üle ning täiendasid ja täpsustasid sodoomia eest ette nähtud karistusi. Nii sõltus karistus sellest, kas mees asetas oma suguliikme “loomulikku avasse” või looma anusesse, kas ta sugutas seemnepurskeni, laskis elumahladel maha voolata või sundis looma oma sugutit keele ja mokkadega ärritama. Kui naine laskis koeral oma vagiinat lakkuda, peeti seda küll raskeks eksimuseks, kuid mitte surmanuhtlust väärivaks kuriteoks. Meeste puhul oli teisiti. Pariisi arhiivides on dokumente, millest sel- gub, et juba XIII sajandil esines juhtumeid, mil mehi mõisteti kitsedega sugulise läbikäimise eest surma.
Aja jooksul tehti seadustes teatud korrektiive ning hukati ainult patustajale kuulunud loomad. Juhul kui süüdlane oli ahistanud teisele inimesele kuuluvat looma, anti omanikule võimalus rüvetatud loom vabaks osta. Tavaliselt kasutati sellist võimalust hobuste kui kõige hinnalisemate loomade puhul.
1554. a. mõisteti prantslane Michel Morin tulesurma, kuna suudeti tõestada, et ta eelistas kitsi oma naisele. 1555. a. peeti Elsassis kohut eesliajaja Le Soille üle, kes oli oma hoolealustega lihalikult läbi käinud. Tunnistajad teadsid rääkida, et mees oli ühele emaeeslile eraldi talli ehitanud ja hooldas teda paremini kui teisi. Mees ööbis nimetatud emaeesli juures ning olevat ühe tallipoisi vande all antud tunnistuse järgi pea igal ööl ebaloomulikku vahekorda harrastanud. Mees tunnistati süüdi. Vastavalt kohtuotsusele viidi ta turuplatsile ja seoti posti külge. Seal pidi ta pealt vaatama, kuidas tema lemmikeesel tapeti ja looma keha tuhaks põletati. Seejärel poodi pahategija ja tema surnukeha heideti samasse lõkkesse, mis oli hävitanud teotatud looma maised jäänused.
Mitte alati ei lõppenud eesliarmastus nii kohutavalt. Pisa kroonik teatab rikkast kaupmeheemandast, kes armus eesliajajasse, keda ta oli juhuslikult urineerimas näinud. Eesliajaja tohutu suguliige äratas arusaadavalt naises suurt imetlust. Ta võttis mehe tööle koos poole tosina isaeesliga, kelle hulgas oli üks eriti jõuline loom. Nõudlik emand olevat tahtnud proovida, kelle suguliige teda kõige paremini rahuldada suudab. Krooniku sõnul toimus kirglik võistlus eesliajaja ja tema hoolealuste vahel, kuid õnneks ei viinud see lugu kedagi kohtupinki.
1560. a. mõisteti surma 32-aastane talupoeg, kuna “tema ees ei tundnud ennast kindlalt ükski mära, emaeesel, lehm, kits või mõni muu emasloom”. Tolleaegsetes kroonikates kirjeldatakse suhteliselt sageli sugulist läbikäimist märaga. Nii tabati otse teolt Gautieri-nimeline mees, kes töötas ühes postijaamas tallipoisina. Gautier seisis redelil ja sugutas kinniseotud mära.
Üks prantsuse aadlik kuritarvitas mitte ainult oma mära, vaid ka rentniku kahte tütart, kes olid juhuslikult tallis viibinud ja jälginud, kuidas nende isand märaga suguliselt läbi käis. Kui mees mõlemat tüdrukut märkas, “tegi ta nendega sama, mida ta enne oli märaga teinud” ja käskis tüdrukutel suu pidada, ähvardades neid vastasel korral tappa. Sellest hoolimata söandasid ärahirmutatud tüdrukud kaevata abeele, mispeale aadlikust märakargutaja kohtu alla anti. Kahjuks po- le teada, milline karistus talle määrati.
Suurt tähelepanu äratas 16-aastase pariisitari Claudine de Culami juhtum. Noor pahategija harrastas kõlvatut lõbuühendust oma suure kirju koeraga. Ühel päeval sattusid teenijad talle peale, kui Claudine lamas selili voodis ja nimetatud koer üritas temaga lihalikku ühendusse astuda. Tüdruk oli oma seelikud üles tõmmanud ja pealtnägijate tunnistust mööda olnud ülimalt siivutus poosis. Märgates, et teda on kõlvatult teolt tabatud, üritas Claudine koera minema ajada, kuid too jätkas oma toimetamist, nii et tüdruk suutis ta alles tugeva jalahoobiga voodist minema ajada. Asjaosalised püüdsid juhtunut maha vaikida, kuid üks teenijatüdruk ei suut- nud keelt hammaste taga hoida ning Claudinel tuli kohtu ette astuda ja jagada nii mõne teisegi pahategija saatust.
Tolleaegsete kohtutoimikute andmetel pandi mõnedes piirkondades loomadega toime tõelisi orgiaid, millel polnud aga mingit pistmist nõiasabatitega. (Tollal kahtlustati zoofiile ka nõidadega läbikäimises.) Nii mõisteti XVI sajandi teisel poolel süüdi abielupaar Barillet selle eest, et nad olid pannud toime “kirjeldamatu kuriteo looduse vastu”. Mees olevat korduvalt toonud magamistuppa kitse ja sugutanud looma oma abikaasa nähes. Pärast nõudis ta naiselt, et too nõustuks anaalse vahekorraga. Lõpuks oli “vabameelne” mees läinud nii kaugele, et sundis suurt karjakoera oma naisega lihalikult läbi käima, kusjuures naine olevat toimunust nii suurt lõbu tundnud, et ta ei lasknud mitte ainult sellisel häbiteol sündida, vaid nõudis ka selle kordamist.
Loomulikult mõisteti mõlemad pahategijad surma ning nende surnukehad põletati koos nende jälkides tegudes osalenud loomadega.
1540. a. seisis kohtu ees prantslane Guillaume Garnier selle eest, et ta oli oma Maitresse-nimelist emast koera armukesena pidanud ja temaga korduvalt vahekorras olnud. Tunnistajad kinnitasid, et Garnier oli viinauimas sageli praalinud, et ta ei vaja abikaasat ega armukest, sest tema Maitresse on talle kõigist naistest kallim ning rahuldab teda igas mõttes. Kui Garnier oli purjus, ei väsinud ta kordamast, et tema litast ustavamat ja hellemat armukest on raske ette kujutada. Hoolimata sellest, et Garnier kinnitas, et oli vaid nalja teinud, sest tema kõrtsikaaslased pilkasid teda, et tal ikka veel naist ei olnud, anti mees kohtu alla. Mitu inimest olevat näinud, kuidas ta oma koera kargutas. Garnier tunnistati süüdi, tema vara konfiskeeriti, mees koos koeraga hukati ja põletati tuleriidal. Sama saatus tabas karjust, keda mitu tunnistajat olid näinud mitmesuguste koduloomadega sugutamas. Nii tunnistas karjuse vennatütar, et mees olevat korduvalt ühe musta kitsega vahekorras olnud, teised jällegi väitsid, et näinud karjust lambaga sündsusetus ühenduses. Mees ütles enda õigustamiseks, et üksiku karjasena ei olevat ta leidnud ühtegi naist elukaaslaseks, kellega ta oleks saanud oma vajadusi rahuldada. Nii polevatki tal muud üle jäänud, kui tugeva tungi sunnil arutute loomadega läbi käia.
Enamike kohtutoimikute põhjal sel- gub, et suurem osa “pahategijatest” olid kas karjused või sulased, kes viibisid sageli tallides ja lautades ning kellel oli juba lapsena tekkinud usalduslik suhe loomadega. Tolleaegsete tavade järgi ei olnud tallipoistel oma eluaset, vaid nad elasid tallis, magasid õlgedel või heintel ning nende kontakteerumisvõimalused vastassooga olid üsna kesised. Sellega on seletatav, miks just tallipoiste ja karjuste hulgas (võrreldes teiste elukutsete esindajatega) oli märksa rohkem so- doomiajuhtumeid. Kuid ka kõrvalistes maakohtades elavad vallalised või lesestunud talupojad, kes ei suutnud sobivat naist leida, kasutasid loomi oma seksuaalsete vajaduste rahuldamiseks. Seega oli enamikel juhtudel läbikäimine loomadega pigem hädaabinõu kui seksuaalne hälve. Kuid küllaltki sageli oli tegemist seksuaalse hälbega, sest “loomaarmastaja” korraldas tõelisi orgiaid. Cremonas anti kohtu alla maal elav aadlik mitte ainult selle eest, et ta ühtis kõikvõimalike emasloomadega, vaid purjus olles sundis ka mõnesid teenijannasid koertega vahekorda astuma. Suurt tähelepanu äratanud kohtuprotsessi käigus selgus, et süüdistav oli suur nautleja, kes oma joomakaaslaste ees kelkis sellega, et oli kõigile oma valduses elavatele teenijannadele lapsed teinud. Pealegi laskis ta oma kaaslaste ees koertel naistega ühtida. Pärast seda, kui ta oli teenijannad purju jootnud, kutsus ta koerad kohale ning käskis naistel ennast paljastada. Kuid nii koerte kui naiste käitumise põhjal jäi siiski mulje, et ei ühtedel ega teistel olnud see esimene kord. Protsess loomarmastaja üle lõppes nii tema kui ka koerte hukkamisega.
1613. a. mõistis kohus süüdi Jaques Perrichoni mitme emisega sugulise läbikäimise eest. Mees teenis ühe mõisniku juures sulasena ning tema ülesannete hulka kuulus ka sigade talitamine, kellega ta koos ühes laudas elas. Mõisarahvas juhtus mitmel korral peale, kui noormees viis ühe emise oma latrisse, kust peagi hakkas kostma rahulolu väljendavat röhkimist. Mees anti loomade kuritarvitamise pärast kohtu alla ning pärast seda, kui uurimise käigus tehti kindlaks, et emiste loomulikest avadest leiti mehe seemet, tunnistati Perrichon süüdi, mõisteti surma ja hukati. Pealegi pidi mees võimaluse piirides hüvitama peremehele süüdimõistetud ja hukatud emiste väärtuse.
1622. aastast pärit toimikus on kirjas Pariisi tõllassepa Antoine de la Rue pahategu. Kuigi tõllassepp oli abielus, eelistas ta oma naisele valget mära. Mehe pahelise kalduvuse jälile sai kohalik apteeker, kui Rue ostis temalt salvi intiimse kehaosa vigastuse jaoks. “Pärast seda kui nimetatud tõllassepp ei tahtnud midagi oma vigastuse põhjuse kohta öelda, sai apteeker mehe vihjete põhjal aru, et tegemist võis olla mingi keelatud lihaliku ühendusega. Pärast seda, kui apteeker kuulis kõrtsis oma alalistelt lauakaaslastelt ühemõttelisi vihjeid tõllassepa armastusest oma valge mära vastu, tugevnes tema kahtlus veelgi. Kohusetruu kodanikuna tegi ta lõpuks vastavasisulise avalduse,” on kirjas Rue kohtutoimikus. Tõllassepa süüasja uurimisel selgus, et mees oli regulaarselt oma mära kargutanud. Naine kinnitas, et kui ta oli kord vooruslikkusele, kord mõnele ihuvaevale viidates vahekorrast keel- dunud, lahkus mees vihasena magamistoast, läks talli ja võttis märalt seda, mida tema naisena talle anda ei tahtnud. Abikaasad tülitsesid sageli, eelkõige aga sellepärast, et mees nõudis naiselt ebaloomulikku sugulise rahuldamise viise, kaasaarvatud anaalset vahekorda. Mees ei jätnud naisele nina alla hõõrumata, et mära on talle kallim kui abikaasa.
Kohtus eitas Rue kõike ja nimetas naise tunnistusi kättemaksuks selle eest, et kui abikaasa keeldus vahekorrast, oli ta teda kepiga löönud. Kohtunikud uskusid siiski rohkem tõllassepa naist ja apteekrit. Kohtuotsuse põhjal tapeti valge mära teda armastanud mehe silmade all ja Rue ise poodi sealsamas. Mõlema pahategija surnukehad põletati tuleriidal, kusjuures timukas pööras tähelepanu sellele, et mehe laip asetataks hobuse alla, sest tema oli ju see, kes oli süütut looma kõlvatult ära kasutas.
Veel 1750. a. mõisteti prantslane Jaques Ferron emaeesliga lihaliku läbikäimise eest surma. Eesel pääses aga eluga, sest kohtunikud jäid uskuma omaniku juttu selle kohta, et teotatud eesel on väga tubli ja truu loom, nii et on täiesti võimatu, et ta oleks sellise häbiteoga vabal tahtel hakkama saanud. On selge, et eeslit selleks sunniti.
Arvukate vanade kohtutoimikute juures hakkab silma, et “pimedal keskajal” esines üllatavalt harva sadistlikke ekstsesse loomade kallal, mida ei saa aga öelda hilisema aja kohta. Keskajast pärit prantsuse kohtutoimikute põhjal on teada ainult üksikud loomapiinamise juhtumid. Ka juhtus harva, et zoofiil vigastas kõlvatu vahekorra ajal looma. Vastupidi, jääb mulje, et paljudel juhtudel tekkis inimese ja looma vahel emotsionaalne kontakt, eelkõige siis, kui oli tegemist eriti ilusa ja väärtusliku loomariigi esindajaga.
Võib oletada, et paljud loomarmastajad ei valinud oma partnereid juhuslikult, vaid seksuaalse huvi objektiks sai loom, kes mitmesugustel põhjustel eriti meeldis või erootilisi assotsiatsioone tekitas. Paljudes toimikutes fikseeritud tunnistajate ütlused, et kuritarvitatud loom oli pahategijale armsam kui tema oma naine, näib seda seisukohta kinnitavat.
Janek Vaher
Järgmine >
Üldinfo ja reklaami tellimine ajakirja \”Maaja\” GSM (kella 11-21): 51 00 384
© 1995-2006 Maaja • Design by JoomlaDesigns
aitäh huvitava artikli eest maaja toimetus.