Võta algusest peale!
Pole enam kuigi palju autoreid, kes mõtleks või kirjutaks midagi meie-võtmes. Sest kes need «meie» siis on? Sina, lugeja, ja mina, autor? Paju mõtleb muud, mõtleb «meie» all Eesti rahvast, neid, kellele läheb korda meie maa ja inimeste eluolu, edasikestmine.
Niisugust «meiet» ei ole enam ühiskonna häälekamate (loe: tegijate) jaoks olemas, aina rohkem levib mina-võtmes olemine ja toimetamine. Autor Aili Paju tunnebki muret Eesti ühiskonna üle.
Ta sõnastab diagnoosi nii: ...
Mu laps,
sa tuled maailma, täis põnevust ja ootust,
sa vaatad enda ümber avali silmadega,
imestades siiralt kõige üle,
mida siiani olid kuulnud läbi emaihu kaitsva mähkme.
Oh aita, Issand, et iga väike inimene suurekski saades
julgeks imestada Sinu üle,
ja tõsta silmi taeva poole.
Oh aita, Issand, ka vanuigi lapse kombel
Sind usaldada sinisilmselt, küsimata, kahtlemata,
mängeldes pestes silmi Saadiku allikas,
ja avaneda nägema Su suuri saladusi.
Jh 9:1–7,39–41
Hiljuti ilmus Eesti Ekspressis lugu pealkirjaga «Ärge soovige, et minust saaks nägija». Lugu kõneleb 14aastasest tütarlapsest, kes on sündimisest saadik pime. Artiklis kirjutatakse: «Elisabeth ei oota, et meditsiin ta nägijaks teeks. Ta saab maailmas hakkama ja kõik on niigi hästi. «Ma olen terve elu olnud selline,» ütleb Elisabeth muretult, «kui ma äkki nägema hakkaksin, oleks see elu mulle suur ehmatus. Ma peaks hakkama ju kõike ringi õppima.»»
Tänane ...
