20.09 Frantsiskuse päeva konverents: loomiseks loodud linn
20.09.2008 | Tiiu Pikkur | Rubriik: Online artiklid4. oktoobril möödub 782 aastat Assisi Püha Franciscuse, frantsisklaste ordu asutaja surmast.
Viljandi Jaani kirik on rajatud XV sajandil frantsisklaste kloostrikirikuna. Peaaegu viis ja pool sajandit tagasi kinkisid frantsisklased Viljandi linnale ühe kiriku. Küllap oli neil oma osa selle linna erilise aura ja vaimsuse kujundamisel, mis on läbi sajandite paelunud ja innustanud inimesi, kes loovad enestes ja endi ümber ilu, headust ja üldinimlikke väärtusi.
Sel aastal saab Viljandi linn 725 aastat vanaks. Viljandi Jaani kogudus, kes elab ja hingab Jaani kirikus, endises frantsisklaste pühakojas, kingib Viljandi linnarahvale sünnipäevaks uue kontsertklaveri ja palju ilusaid ning hingeülendavaid hetki tulevikus.
Kutsume Sind koos meie konverentsikülalistega kaasa mõtlema selle üle, missugune on üks LOOMISEKS LOODUD LINN, ning nautima uue kontsertklaveri helisid ja Tõnis Mägi laulu Viljandi linna 725. aastapäeva tänujumalateenistusel.
Rõõmsa kohtumiseni!
Frantsiskus andis ära kõik , mis tal oli ning hakkas kerjuseks.Kes praegustest kristlastest annaks kõik ning muutuks kerjuseks? Lihtne on rääkida headusest, ilust ja üldinimlikust mögast, raske on käia Frantsiskuse poolt näidatud teed mööda.Ei maksa lobisemine, tuleb käia teed, mida üksikud on käinud Jumalat teenides ja tunnistades Teda ainsaks autoriteediks.Ka luterlik kirik võiks õppida Frantsiskuselt palju, tema armastusest kogu loodu vastu ja vaesusest, kuigi pärast tema surma jagunes frantsiskaani ordu kaheks – need, kes loobusid osast tema nõudmistest ja need, kes püüdsid teda lõpuni järgida.Teame ,millega see lõppes.
Miks peaks keegi hakkama kerjuseks? Kellel sellest parem oleks? Miks arvata, et kerjusena on just kõige õigem ja tulemuslikum maailma ja inimesi teenida?
Et keegi oli kunagi kerjusmunk, see ei tähenda, et kõik peaksid kerjusmunkadeks hakkama või et see oleks kõigile võrdselt õige ja tark viis maailma teenida.
Pole midagi halba selles, kui me ka sellist meest, kes sellise tee valis, mäletame. Et ta oli kerjus, see räägib tema isiklikust teest. Ju talle oli just selline kerjuse tee vajalik. Teistele on midagi teist parem.
Me ei saa taevateed käia nagu rood sõdureid – ühte jalga, samastes mundrites vms. jne. Igal meist on oma isiklik, väga individuaalne tee Isa juurde siin taeva all. Hea on see oma tee ära tunda.
Sellepärast ma lisasingi, et iga mees jäägu oma liistude juurde.Kõik
Millal te, Kört, viimati Pühakirja lugesite?
1729.a., kui ilmus Piibel Helle tõlkes.Koos talumeestega.
Nojah, siin on jutt läinud juba veidi utoopiasse – mingiks üleilmseks kommunismiks…
Ega see kommunismi idee ideaalina halb ole, kui selle all mõista kristlikku pühendunud vennaskonda… Kuid me mäletame samas, kuidas on lõppenud katsed forseerida inimese loomulikku – esmaselt just kõlbelist arengut.
Kurvalt – pool Euroopast ja pool Aasiast on täis sellise forseeritult ideaalinimese ja -ühiskonna ehitamise katse ohvreid. Kümned ja kümned miljonid on neist ohvritest sõna otsese mõttes mulda maetud, miljardid aga elavad tänagi ideoloogilises vanglas, mida selline jõuga ideaalühiskonna ehitamine kaasa tõi.
Vead on selleks, et neist õppida. Mitte selleks, et neid korrata. Tunnistagem endile ausalt – me pole ise valmis sellise sotsiaalse ideaali jaoks. Ja mõistkem – see ideaal kehtestub meie sotsiaalses keskkonas mitte varem, kui me ise – selle sotsiaalse keskkonna ehituskivid – selleks seesmiselt valmis oleme.
Ma arvan, inimkona mastaabis läheb sinna siiski veel aega…
see piibel ilmus ikka 1739!