15.08 Marko Tiitus: Mida teha tüütute tittedega?

MÖÖDUNUD NÄDALA  kolmapäevases «Sakalas» on kõrvuti sattunud kaks lugu, mis teineteist ootamatul kombel täiendavad. Juhtkirjas rõõmustab toimetus lugejaid teatega, et juulikuus oli Viljandi maakonna iive üle hulga aja positiivne: kolm inimest sündis rohkem kui suri. Napp, kuid ikkagi edu!

Kohe juhtkirja järel hoiatab reporter Margus Haav tüütu tite eest, kes ei puudu üheltki kontserdilt, festivalilt ega kultuuriürituselt, sest vanemad tassivad teda masendava järjekindlusega endaga kaasa. Hirmuäratav titt on ilma pingutuseta võimeline kontserdi kõige pühalikumal hetkel kisama pistma ja harilikult seda ka teeb.

VÕIKS JU ARVATA, et sündide arvu suurenemine teeb aina rõõmu. Ent kui iive peaks olema edaspidigi positiivne, näeme armsate ja hästi kasvatatud maimukeste kõrval tänavatel, kohvikutes, kontserdisaalides ning kirikutes aina rohkem ka tüütuid tittesid, kes korralike linnakodanike heaolu ja turvatunde ohtu seavad.

Nad on tatise ninaga, kasvatamatud ja häälekad. Ning mis kõige hullem: vanemad ei näi aru saavat, kui võimatud on nende võsukesed ega võta midagi ette nende isoleerimiseks.

MIDA SIIS TEHA? Võtta tittesid kaasa üksnes lastepidudele, mitte aga täiskasvanute kultuuriüritustele? Viia neid kiirtoitu sööma, mitte aga laudlinade ja kelneritega peenesse restorani? Tsirkusesse, mitte kirikusse? Las ootavad õiget aega! Tihti jäävadki ootama ning paar aastat hiljem jõlguvad omavanustega niisama tänaval, tõmbavad suitsu või lähevad naabri aeda õunaraksu.

Kord rääkis mulle üks noormees, et ta ei suuda nautida Bachi, sest tema kodus pole niisugust muusikat kunagi kuulatud ja teda pole süvamuusika kontsertidele kaasa võetud.

KUIGI ÜHISKOND on viimase aastakümnega muutunud märksa lastesõbralikumaks, elame paraku ikka veel arvamusega, justkui poleks laps pärisinimene. Ta ei suuda kultuuri tarbida, muusikat nautida ega jutlusest aru saada. Tema aeg alles tuleb!

Tean hästi, kuidas tüütu titt võib kirikus jalgu kolistades tõsimeelset palvetajat segada. Seesama palvetaja on aga siiralt mures, miks lapsed ja noored kirikust võõrduvad ning rahvaarv kahaneb.

Jeesus kutsus enese juurde lapsi ning ütles, et nende päralt on taevariik. Peapiiskop Andres Põder on öelnud, et jumalateenistus ilma laste kilgeteta pole päris.

Lastega koos olles me mitte ainult ei kasvata neid, vaid kasvame ise koos nendega. Ta ei ole vähem ega rohkem väärtuslik kui täisjõus mees, naine või dementne vanainimene.

LOOMULIKULT PEAVAD vanemad oma järeltulijatele piire seadma ja kui vaja, neid koju jätma. Ükski arukas ema või isa ei tassi lapsi kõikjale kaasa. Olen oma tittede pärast rohkem kui üks kord punastama pidanud.

Kuid vaadakem asjale ka teise kandi pealt. Juulikuu algul käisin perega Lahtis, kus leidsid aset Soome kiriku ühe suurema äratusliikumise suvepäevad «Herättäjäjuhlat».

Suusahüppetorni ette staadionile olid kogunenud kümned tuhanded inimesed, korraldati kontserte, piiblitunde ja jumalateenistusi. Staadioni sissekäigu juures oli suur liivahunnik mänguasjadega, kus lapsed said lustida ja mürgeldada, ning perepargis jätkus tegevust kogu päevaks.

MIKS EI VÕIKS Viljandi vabaõhuüritustel olla samasugune liivahunnik kõige väiksematele?

Viljandil on lastesõbralikkuse poole astuda veel mitu pikka sammu. Unistan, et mõne aasta pärast on Jaani kiriku peaukse kõrval letiga poodiumi asemel mängunurk, mida eraldab ülejäänud kirikust helikindel klaassein, ning et «Sakala» ei pea enam kirjutama sellest, et Viljandis suletakse laste mängutuba ja avatakse viies kasiino.

Sakala, 15. augustil 2007