14.04 Kui teenistusele tuleb ka üksainus inimene, on kirikuõpetajat vaja

Täna, 12. aprillil möödub 25 aastat Mihkel Kuke ordineerimisest vaimulikuametisse. 16 aastat sellest on ta olnud EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse pastor

Võrreldes mõne oma kuulsa eelkäijaga, kes teenisid kogudust 30 aastat ja kauem (Carl Eduard Malm 36, Joosep Liiv 33, Esra Rahula 29 aastat), ei ole 16 aastat sugugi pikk aeg, aga Mihkel Kukk ütleb kriitiliselt, et „tänapäeva kiire elutempo juures on seda isegi liiga palju”.

Ta ütleb, et seda ametit tasub pidada seni, kuni „sa tunned, et sind vajatakse.” Vajalikkust ei näita kirikus tunglevad rahvamassid: kui kirikusse tuleb teenistusele ka üksainus inimene, siis järelikult on temale seda tarvis. „Siis oled kõige oodatum.”

Pastoriamet ei olnud Mihkel Kukel esimene valik. Pigem vastupidi. Olles üles kasvanud kristlikus peres – tema isa oli vennastekoguduse ilmalik jutlustaja ning kodus toimusid palvetunnid -, vaatas ta külla tulnud pastoritele imetluse ja aukartusega alt üles. „Vaimulikuamet on minu jaoks alati olnud püha, lausa ideaal,” tunnistab ta. See töö oli küpsete meeste, mitte kollanokkade jaoks.

Ei tahtnud olla mutter nõukogude süsteemis

Keskkooli lõpetamise järel viis ta paberid hoopis tollase TPI (praegu tehnikaülikool) majandusteaduskonda, valides oma huvidest lähtuvalt kõige humanitaarsema eriala – tööstuse planeerimise. Praegu muigab ta, et see oli eriala, mille lõpetajate hulgas on igasuguse ameti pidajaid tipplauljast (Anne Veski) pastorini. Kuna sellel erialal oli õppeaeg lühem kui teistel (neli, mitte viis aastat), tuli ikkagi pärast diplomi saamist poolteist aastat nõukogude sõjaväes olla.

Pärast sõjaväge tundis Mihkel Kukk, et „minu koht ei ole olla mutter nõukogude süsteemis. Ka ei arvanud ma, et minust on majanduses väga palju abi”. Tuli teha valik ja ta asus õppima Usuteaduse Instituuti. „See oli vabade inimeste kool.” Vaimulikutööle minnakse sellele pühendunult, ütleb Mihkel Kukk veendunult ja rõhutab, et otsus ei tulnud järsku ega sõprade mõjul. Siin aitasid kaasa kodune taust, sealhulgas kodust kaasa saadud isamaalised vaated, usulised veendumused, ka asjaolu, et vanem vend juba oli valinud vaimuliku ameti.

Kiriku eelis on selles, et ta ei sõltu riigivõimust, vaid on alati muu maailma ülene nähtus, ütleb Mihkel Kukk. „Eriti nõukogude ajal sa ei kuulunud sellesse süsteemi, olid süsteemist väljaspool.” Kuigi riik tõrjus kirikut, paljud tegevused olid keelatud, vaimulikel oli kõrgem tulumaks, olid vaimulikud vähemalt vabad inimesed, eemal punasest ideoloogiast ja parteidiktaadist.

Tegelikult, räägib Mihkel Kukk, ei olnud vähemalt tema nooruses repressioonid enam nii karmid kui inertsist veel kardeti. Näiteks piirdus tema enda „punane” kasvatus vaid oktoobrilapseks olemisega, aga mingit tõrjutust ta sellepärast koolis ei tundnud. Ka ei takistanud avalik leeriskäimine Pärnus tal ülikooli sissesaamist. „Liiga palju kardeti ainult haukumist, kuid hammustamist tegelikult nii väga palju ei olnudki.”

Selles osas, et kirik peab riigivõimust eraldi seisma, on Mihkel Kukk endale truuks jäänud. Poliitikas ei osale ta põhimõtteliselt, ütleb ta. „Ei ole tahtnud end siduda ühegi parteiga. Vaimuliku koht peab olema parteideülene nagu presidendil.” Ta ei eita, et „kosilasi” eri parteidest on käinud.
Kaarli kogudusest Raplasse

Ordineerimisele eelnenud ametipraktika tegi Mihkel Kukk Haapsalu Jaani koguduses. Pärast ordineerimist 12. aprillil 1983 ta kohe ametisse ei saanud. Kahe kuu pärast suunas konsistoorium ta n-ö augu täiteks ajutiselt tööle Tallinna Kaarli kogudusse. Mihkel Kukk selgitab, et nõukogude ajal oli Tallinna ja Tartu kogudustesse üldse raske õpetajat leida, sest selleks oli sõel üpris tihe. Suurtes linnades jälgis riigivõim usuasjade voliniku kaudu, et kandidaat ei oleks liiga tuntud ega väga aktiivne ja et tal ei oleks suuri sidemeid välismaaga. „Kuna aga Kaarli koguduses oli ühe õpetaja ametikoht mitmel põhjusel pikalt täitmata, siis nii ma sinna sattusin. Aga kõige alalisemad asjad on just ajutised,” tõdeb Mihkel Kukk, sest Kaarli koguduses teenis ta ligi üheksa aastat.

1992. aastast on tal oma kogudus Raplas. Vahetult taasiseseisvumisele eelnenud ja järgnenud aastad oli aeg, mil isamaalised meeleolud olid haripunktis ja rahvas voolas laviinina kirikusse. Vaimulike töökoormus kasvas märgatavalt. Raplasse suunati Mihkel Kukk seetõttu, et senine pastor Esra Rahula läks pensionile ja kogudus oli juba ligi pool aastat ilma oma õpetajata.

Rapla on tugev kogudus, tõdeb Mihkel Kukk. Siin on säilinud järjepidevus, kuid igale koguduse vaimulikule on tänapäeval suurimaks väljakutseks leida see miski, mis rahvast kiriku juurde tooks ja siin hoiaks. Ta suhtub leebe nukrusega sellesse, et taasiseseisvumisaegsed vaimsed väärtused on tagaplaanile jäänud ja valitseb „materialismus” ehk materiaalse heaolu kultus, ja loodab, et see läheb mööda ning väärtushinnangutes hakkab valitsema tasakaal.

Positiivne on aga koguduse elus see, et on suudetud leida koostööpartnereid, kellega jagatakse ühiseid väärtusi. Partnerite leidmine on üks suuremaid töörõõme lisaks kirikuõpetaja tavalistele rõõmudele (õnnelike paaride laulatamine, laste ristimine, vanade ja väsinud koguduseliikmete ärasaatmine). Mihkel Kukk tunneb rahulolu, et nii Rapla maavalitsuse kui ka Rapla vallavalitsusega on väga hea koostöö. Riigi toetusel on jõudsalt edenenud ka kiriku remont.

Kirik peab olema inimestele avatud, mitte neid tõrjuma

Üks tähelepanuväärsemaid ettevõtmisi on olnud kirikumuusika festival, mis sel suvel tuleb juba kuueteistkümnendat korda. Tänu sellele festivalile on jõudnud Raplasse väga heal tasemel klassikalist muusikat. 2005. aastal täitus ka üks tema suuremaid unistusi, kui Tõnu Kaljuste juhtimisel kanti Rapla kirikus esmakordselt ette kunagi siin töötanud mehe, helilooja Enn Võrgu oratoorium „Valvake”.

Üks Rapla kiriku eripära on jõuluöö ristimisjumalateenistused, mille on sisse viinud just Mihkel Kukk. Seal laulavad reeglina Urve Uusbergi koorilauljad. „Noortele on see olnud suureks elamuseks,” ütleb Mihkel Kukk. Hilisõhtusele ajale vaatamata on alati ka rahvast rohkesti tulnud.

Mihkel Kukk soovib, et kirik oleks inimestele avatud mitte ainult jumalateenistuste ajal. Seetõttu toimis Raplas teeliste kiriku projekt juba enne teisi, mis tähendab, et suvisel ajal on kirikuuksed lahti ja kõik, kes soovivad hetkeks aja maha võtta, võivad kirikusse sisse asutada, ilma et keegi neid tülitaks. „Inimesel peab laskma kirikus ise olla. Kui ta ise tahab, siis tuleb ja küsib.” Ja talle vastatakse. Ta on mõelnud, et suveperioodil võiksid kirikus toimuda ka päevased palvused, väikesed kontserdid, kunstinäitused. Vaimulikku kunsti tegevaid kunstnikke on küllalt, leiab ta.

„Pean ennast suhteliselt avatud hoiakuga inimeseks, kuid samas on mind süüdistatud ka liigses konservatiivsuses,” ütleb Mihkel Kukk. Teatud konservatiivsus on aga vältimatu. Kirikus kultuuriürituste korraldamisel on barjääriks see, et tegemist on siiski pühakojaga, mitte lihtsalt kontserdisaali või kultuurimajaga. Seetõttu on paratamatu, et koguduse vaimulik ei saa päris iga ettevõtmist kirikusse lubada. „Et ei peaks pärast kirikut uuesti sisse pühitsema,” on Mihkel Kukk õige natuke irooniline.

Nädaline, 12. aprillil 2008