13.06 Mõtteid leinapäevaks 2007

 

Pean väga oluliseks, et kasvav põlvkond mäletaks meie rahva ajalugu. Selleks on vanematel lausa kohustus jutustada oma lastele, kes me oleme ja milline on olnud meie rahva tee. Sean selles osas eeskujuks juudi rahva, nad kasutavad sabati- ja pühadesöömaaegu selleks, et meenutada oma rahva ajalugu.

 

Eesti rahval on omad tähtpäevad:
2. veebruar – Tartu rahulepingu sõlmimine
24. veebruar – Isesisvuspäev
25. märts – Küüditamise mälestuspäev
4. juuni – Eesti Lipu päev
14 juuni – Leinapäev
20. august – Taasiseseisvumispäev.

 

Siia lisanduvad loomulikult jõulud ja jaanipäev ning veel mitmed tähtpäevad ja usupühad. Nii nagu näeme, on rahva ajaloos rõõmsaid ja kurbi päevi. Mõlemat tuleb tähistada. Tuletame meelde eesti rahva kangelaslikkust aga ka ülekohut, mida meie rahvas on pidanud kannatama.

 

Leinapäeval mõtleme rahva kannatusele ja tehtud ülekohtule. NSV Liit põhjustas okupatsiooni, terrori ja repressiivpoliitika teel mitmetele rahvastele. Küüditamisel ei karistatud inimesi selle eest, mida nad olid teinud, vaid selle eest, kes nad olid.

 

Eesmärgiks oli hävitada meie vaimne eliit ja murda rahva eneseteadvus. Juuniküüditatute koguarvuks Eestist loetakse veidi üle 10 000 inimese, kellest kolmandik olid alaealised. Väljasaatmisele kuulusid iseseisva Eesti riigi loojad, pastorid ja koguduste aktiiv, poliitikud, haritlased, riigiametnikud ja rikkam rahvas koos perekondadega. Külma, viletsa toidu ning raske töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi-talvel.

 

1949. aastal küüditati üle 20 000 inimese, peamiselt varem arreteeritud meeste perekondi ja talurahvast, et  murda vastupanu kolhooside loomisele. Memento Represseeritute Registri Büroo andmeil hukkus 50 okupatsiooniaasta vältel 274 260 eestimaalast, seega umbes 23% Eesti Vabariigi tolleaegsest elanikkonnast.

 

Deporteeritute hulgas oli ka 6170 kuni 16aastast last, viis 1–2 kuu vanust imikut ja 11 kuni aasta vanust last. Vanurid ja voodihaiged kanti isegi kanderaamiga loomavagunitesse.

 

Siia tuleb lisada ka Läänemere lainetes hukkunud umbes 7000 paadipõgenikku, kes võtsid ette ohtliku teekonna pääseda läände. Otseste või kaudsete repressioonide all kannatas ligikaudu pool Eesti elanikkonnast.

 

Mu hea sõber, Siberitee läbi käinud Haapsalu koguduse nõukogu auliige doktor Heino Noor, on uurinud represseeritute tervist ja kirjutab sellest ühes pikemas artiklis ajakirjas Kultuur ja Elu (3-2004 ”Sovetlikud püsikahjud tervisele”).

 Ta väidab, et vägivallaelamused on sööbinud rahva ühismällu ja psüühikamuutused kanduvad ohvrite teise-kolmandasse põlvkonda. Vähemalt pooled ellujäänuist vajavad praegu hooldust, neist kolmandik arstiabi. Repressioonitrauma otsesed või kaudsed tagajärjed ja mõjud võivad ulatuda vähemalt 2030.-2040. aastatesse.

 

Toimunut tuleb nimetada Eesti holokaustiks. Kuigi eesti rahvast tabanud trauma tagajärjed on holokaustiga samalaadsed, on neid käsitletud liiga vähe. Eesti pool sajandit kestnud vägivaldne sovetiseerimine tõi kaasa üldise psühhotraumeeriva olukorra. Vaatamata kõigele tuli eesti rahvas toime rahvuse ja kultuuri säilitamise ning edendamisega.

 

Nõukogude Liidu eesmärgiks oli terrori ja repressioonidega suruda maha vabadustahe ja hävitada rahva aktiivne tuumik. Samal ajal sunniti rahvas teadlikult või alateadvusse andma alla, vaikima või muganduma ja olukorraga leppima.

 

Hirmu ja ärevuse tekitamine oli okupatsioonivõimude eesmärk. Ajupesu pidi tootma nn nõukogude inimese, uue inimliigi homo soveticusè. Sellel ei tohtinud olla ei rahvuslikke ega usulisi ideaale.

 

Tänaseks on paljud ohvrid ja timukad läinud ajast igavikku. Kord jõuavad nad suure kohtuniku ette. Verejäljed ja haavad meie rahva ihus jäävad aga püsima. Teadmine, et vägivald võib kohata iga inimest, on saanud meie rahva kustumatuks kogemuseks.

 

Mäletan 14. juuni tähistamist taaiseseisvuse koidikul. Tuhanded inimesed süütasid küünlad raudteele, sealt algas tee tundmatusse – paljudele surmatee. Peeti koosolekuid ja mälestuspalvusi. Rahvas elas uuesti läbi oma minevikku.

 

Nüüd tuleb kahjuks kokku väike grupp vanemaid inimesi. Kas hakkabki juba tuhmuma leinapäeva tähendus?

 

9. juunil 2001 andis president Lennart Meri Haapsalu piiskopilinnuses Murtud Rukkilille märgi Siberist naasnuile ja ütles: “Mu kallid sõbrad, Murtud Rukkilill on meie ilus hüvastijätt minevikuga. Meie ei unusta neid, kes on meist maha jäänud kalmuküngaste alla, mida enam nähagi ei ole. Me ei unusta kunagi neid, kes on jäänud sündimata, sest mehed lahutati naistest. Aga me läheme edasi mitte vihatundega südames, vaid selle teadmisega, et ainult meie ühtsuses on meie tulevik ja seda ühtsust me praegu peamegi nagu usinad sepad oma alasilt kuumalt teile kätte andma.”

 

Eriliselt jääb mulle elu lõpuni meelde balti rahvaste ühispalvus 11. juunil 2007 Toronto uues suurepärases roomakatoliku Ülestõusmise kirikus. Mul oli võimalus teenida koos oikumeenilises peres tubli tosina balti vaimulikuga ja pidada oikumeenilise jumalateenistuse lõpupalve ning õnnistamine.

 

Olen palju aastaid mälestanud seda päeva Emaaltari ees Haapsalu Toomkiriku ristimiskabelis, altaril on karp Siberi vaenuväljade kalmudelt toodud mullaga, et mäletada ja tuua tagasi eesti emad, kes mõrvati Siberis ja said seeläbi Eesti märtriteks.

 

Kunagi varem ei olnud ma osalenud ühispalvusel, kus kõlavad palved ja laulud kõikides Balti riikide keeltes – Eesti, Läti ja Leedu, loomulikult ka Kanada, lippude all. Hümnid Kristusele lauldi nii inglise kui ka Balti riikide keeltes. Kui aga lõpuks ühineti laulma Läti, Eesti, Leedu ja Kanada riigihümni, siis oli see suursuguse ühtekuuluvuse kinnitus: me austame üksteise keelt, kultuuri, ajalugu, me tahame edasi minna koos, üksteist armastades ja üksteist toetades.

 

Soovin, et mõtleksime oma rahva ajaloole, nii traagilistele kui ka rõõmsatele aegadele, ainult nii saame minna edasi oma isamaa ülesehitamisel.

 

Tiit Salumäe
EELK assessor praost