11.09 Täitunud unistustel on karm hind

Inimeste meeleolule ja hingele on tänavune vihmarohke ning jahe suvi üsna halvasti mõjunud. Suve õieti polnudki, päikest nägime vähe. Hirmutab, et peatselt algav külm ja pime aeg muudab enesetunde veelgi sandimaks.

Mis aitab kaamosetõve vastu? Loomulikult valgus, eriti päikesevalgus! Ja suurtes doosides. Heledas valguses hakatakse peas tootma rõõmuhormooni serotoniini, mis muudab meid energiliseks, teotahteliseks, erksaks ja rõõmsameelseks. Rikkam rahvas käib Egiptuses ja Kanaaridel seda doosi hankimas. Ja kui sinna ei saa, aitab Prozac.

Elektrivalgus peidab Linnutee

Kuidas küll meie esivanemad sügise ja talve üle elasid? Mõisas põlesid vähemalt vahaküünlad, kuigi kahvatud, aga suitsutares tuli läbi ajada pirrutulega. Milline meeletu hüpe edasi oli petrooleumilambi tulek!

Kummatigi, neil oli midagi, mida meil enam ei ole. Neil oli tähistaevas. Tuhanded tähed sünkmusta taeva taustal. Linnas võib pilvitul talveööl leida veel vaid paarkümmend tähetäppi. Aga heaolumaades läheneb maaelu linnale. Inglismaa maapiirkondade kaitse nõukogu teatel ei näe pooled Inglismaa elanikest kunagi oma kodu juures öötaevas Linnuteed, sest elektrivalgus blokeerib selle. Sodiaagi kaheteistkümnest tähemärgist on viis valgusreostusega taevas täielikult nähtamatud ning ülejäänud seitsmest on võimatu kõiki tähti leida. Kontrolli siis Igor Mangi ja teisi astrolooge! Tuleb pimesi uskuda.

Valgusega ülekülvatud elu on edu märk. Kosmosefotod öisest Maast näitavad, et Euroopa ja USA on suured heledad laigud, Must Manner on aga tõesti must. Ameerikas on koolid ja muud asutused öö läbi valgustatud, sest energia on odav, kahju pättide rünnakutest aga suur.

Loomadele ja taimedele mõjub öine valgustus halvasti. Lühipäevataimed peavad elama pika päeva tingimustes, linnud ei suuda öösel orienteeruda ning põrkavad kokku valgustatud kõrghoonetega. Putukatest rääkimata.

On selge, et intensiivne kunstvalgus mõjutab ka inimeste psüühikat. Katsu kesklinnas magada, kui aknast paistavad sisse intensiivne tänavavalgustus ja veiklevad neoonreklaamid.

Tallinna õhk ei tee enam vabaks

Inimsool hakkas hästi minema siis, kui ta taltsutas tule. Tuli aitas toitu seeditavamaks muuta, soojendas ja valgustas koobast ning püstkoda. See andis võimaluse laiendada elupaiku subtroopikast kaugemale ja kaugemale. Inimene on praegu võimeline looma endale kus tahes talutavad elutingimused. Nõnda ongi meid saanud maa peale ligi kaheksa miljardit. Biomassilt ületame kõik teised imetajad.

Võit on tulnud sammhaaval. Inimene ei sõltu enam loodusest, vaid loob ise endale komfortse keskkonna.

Järk-järgult oleme vabanenud kõigist sesoonsetest piirangutest ja tsüklitest. Kui tige võõrasema saadaks praegu vaeslapse kesktalvel maasikaid tooma, et ta ära külmuks, siis see ei toimiks – laps astub supermarketist läbi, seal on maasikaid alati.

Arvatavasti teatud punktist edasi ei ole enam võimalik paremaks minna, inimese füsioloogia paneb piirid. Niisiis võiksime olla õnnelikud, et oleme juhtunud elama lõppmugavas maailmas.

Mu jutu moraal on lihtne. See on tõsi, et ei näe kirgast tähistaevast, et puhast vett saab vaid pudelist ja Tallinna õhk ei tee enam vabaks nagu pärisorjuse ajal, vaid lühendab elupäevi. Aga see on hind, mis tuleb maksta unistuste täitumise eest. Tuletagem meelde esivanemaid, kes sada aastat tagasi õhkasid: mis keisril viga elada, tema sööb iga päev seapekki ja rüüpab peale sularasva. Ja tema ei pea jänesekäpaga määrima tökatit oma kalavinskitele, vaid tal on säärsaapad ning suur tökativann, kuhu ta need sisse kastab.

Kõike head ei saa korraga.