11.04 Kirikus on aktiivsus tõusnud

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder peab tähtsaks lastele ja noortele suurema tähelepanu pööramist nii kirikus kui Eesti ühiskonnas laiemalt.

Kui teid kolm aastat tagasi pühitseti peapiiskopiks, siis kõlas ka ajakirjanduses, et uuelt peapiiskopilt ootab kirik muudatusi ja enesekriitilist edasiminekut. Toona ütlesite oma jutluses, et peate tähtsaks, et vaimulikud kirikuseinte vahelt rohkem välja läheksid. Kuidas on need kolm aastat läinud?

Kirik on nii suur laev, et seda väga kiiresti kuhugi pöörata ei õnnestu.

Aga mulle tundub viimaste aastate arenguid vaadates, et selline aktiivsus kirikus, mis tähendab ka rahva aktiivsust kirikus, on tõusnud.

Ilmselt see näitab, et kiriku seinte vahelt on sõnum kaugemale jõudnud, ja rahvast on omakorda kiriku seinte vahele rohkem jõudnud.

Kui vaatame meie liikmeskonna lisandumise eelmise aasta näitajaid – ristimisi, leeritamisi, laulatusi –, siis keskeltläbi 10% oli tõus. See ei ole palju, aga on siiski positiivne näitaja.

Millisena näete laiemalt kiriku rolli tänapäeva Eesti ühiskonnas?

Kui vaatame pressi kajastusi, siis näeme, et kirikut puudutavaid materjale on päris sageli nii kirjutavas kui kõnelevas meedias.

Nii et teemad on päris läbivalt ühiskonna plaanis, alates eetilistest küsimustest, sotsiaaltööprobleemidest – eelmisel aastal suutis meie kirik (EELK – toim.) käivitada näiteks HIV ja aidsi preventsiooni alase tegevuse, tehti koolitusi, konverentse. See töö jätkub.

Juttu oli ka meie diakooniahaigla heast tööst, meie algatasime politseikaplanaadi loomise.

Aga muidugi, kui mõtleme kas või kultuuritegevusele, siis kontserte on Eesti luterlikes kirikutes kokku sadu, võiks isegi öelda – tuhandeid. Nii et muusika vallas on luterlik kirik kõige suurem tegija – vähemalt ruumide ja mõneti meie inimeste kaasosalusel.

Usuteaduse instituut avas eelmisel aastal esmakordselt doktoriõppe.

Ma usun, et kiriku roll Eesti ühiskonnas on päris suur. Ilmselt on raske kujutada Eesti ühiskonda nii, et kirik siit kuidagi välja arvestada.

Milline valdkond kiriku töös vajab teie hinnangul kõige rohkem tähelepanu?

Rõhku tuleb kindlasti – nii kirikus kui kogu ühiskonnas – panna järeltulevale põlvkonnale, laste- ja noortetööle.

Meil kõigil on mure Eesti ühiskonna tuleviku ja arengu pärast, alates demograafilistest protsessidest, sündide arvust, kuni selleni, et noored inimesed end surnuks ei sõidaks ega jooks, narkootikumide ega aidsi kätte ei sureks. Need tegevused on ka kirikule tähtsad, et siin tuua positiivseid muutusi.

Mis puudutab laste- ja noortetööd, siis ühiskonnas käib palli loopimine, et kes vastutab: kool, kodu, meedia, meditsiinitöötajad – kes peaks seda tegema.

Ei ole kuldvõtmekest ega nuppu, millele vajutada, et probleemid laheneks.

Ka kirik ei arva, et pühapäevakooli kaudu tuleks tuua suuri muutusi, aga kahtlemata tuleb sellele tööle rõhku panna, noorte osalemisele jumalateenistustel, vaimulikus elus tuleb anda toetust. See on see, mida kirik saab juhtkonna poolt teha.
 
Aga sinna juurde kuulub üleskutse kodudele, lastevanematele ja koolidele – niivõrd-kuivõrd religiooniõpetus võimalik on, ka selles vallas inimesi harida.

Kuidas teie meelest suhtub eesti inimene kirikusse ja kristlusesse? Kas armastab, vihkab või on ükskõikne?

Arvan, et üldiselt siiski armastab.

Kui vaadata suhtumist, kui kuskil kirku kallale minnakse või kirik lagunema hakkab. Näiteks Haljalas on kirik (kiriku hoone – toim.) päris halvas seisus. Ma ei tea, kuidas kohalik rahvas reageerib, aga üle Eestimaa ja kultuuriinimeste seas on mure, et see saaks taas korda.

Kui vaadata, kuidas on Eestimaal hoolitsetud kirikute eest, siis on ka väidetud, et läbi ajaloo, mitmesaja aasta, ei ole Eestimaal kirikud kunagi olnud nii korras kui täna.

Muidugi, see tuleneb majanduslikust edust, mis ühiskonnal on. See on tore, aga kui mõelda, et hooned ei ole tähtsad, vaid inimesed, siis tuleb meelde jõulude eel tehtud statistika, kus väga suur protsent inimesi väitsid, et lähevad jõulude ajal kirikusse.

Eestlane ei ole igapühapäevane kirikus käija, aga eesti rahvaks saamine on otseselt seotud kirikuga ja on kristlik. Kas ja kuivõrd eestlane seda ise tajub, aga nii see on.

Mida ütlete neile inimestele, kes reageerivad õelalt ja vaenulikult kiriku tegemistesse?

Eks iga jõud tekitab mingil moel vastujõudu. Piibliski on kogu religioonilugu hea ja kurja võitlus.

Oleks ka väga kummaline ja uskumatu, kui nüüd Eesti ühiskonnas ei leiduks ühtegi õelat inimest ega teisitimõtlejat. Ka selleks peab inimesele võimaluse ja õiguse andma.

Aga ilmselt see, et mõned inimesed tõesti kiriku suhtes ja religiooniteemadele väga negatiivselt ja õelalt reageerivad, võib-olla ongi tingitud just kiriku rolli ja jõu äranägemisest – et rahulikus plaanis ei ole võimalik kiriku vastu argumenteerida, see ajab mõne inimese närvi.

Kuidas hindate Viru praostkonnas tehtud tööd?

Siinne praostkond on koguste ja vaimulike arvult üks Eestimaa suuremaid, aga see on väga eriilmeline. Arvestades, et siia kuuluvad Ida- ja Lääne-Virumaa, on siin kultuuriliselt suured erinevused.

Iseenesest mulle tundub, et praostkonna idapoolne osa kannab tähtsat rolli eestluse identiteedi suhtes ja Narva kiriku taastamine, töö venekeelse elanikkonna keskel on kahtlemata üks prioriteete.

On rõõmustav, et meie luterlik kirik on suutnud siin alustada venekeelset tööd. Me ei tee kristlastena, kirikuna rahvuste vahel vahet.

Pigem peaks keelte paabeli vastuolud kiriklikku keelt kasutades “nelipühiliku üksteisemõistmise vaimus” lahenema, nii et integratsiooni seisukohalt saab ka kirik kaasa aidata.

Usun, et Virumaal on suur hulk tublisid vaimulikke. Küll see töö läheb!

Virumaa Teataja, 11. aprillil 2008