10.03 Toomas Paul: Armastus ja abielu

Paljud probleemid jäävad tulemata, kui elu on lühikene. Kaheksateistkümnes Aafrika riigis on keskmine eluiga alla 50, Sierra Leones vaid 37 aastat. Selles eas ei ole karta liigesepõletikku, dementsusest rääkimata.

Kuni tööstusrevolutsioonini oli Euroopas lugu samasugune. 1840. aastal oli keskmise eluea rekord Rootsi naiste käes – 45 aastat. Praegu on esikoht Jaapani naistel 85 aastaga. Heaolumaades kasvab keskmine iga kümnendi kohta kaks ja pool aastat.

1902. aasta “Agenda” ehk kiriklike talituste käsiraamat, mis kehtib EELK-s (kinnitati konservatiivsete vaimulike rõõmuks piiskoplikus nõukogus 19. veebruaril 2008), on karm. Pruudil tuleb laulatusel anda tõotus Jumala ja tunnistajate ees: “Kas sina tahad selle oma peigmehe oma kristlikuks abikaasaks ja peaks võtta, teda muutumatu ja murdumatu truudusega armastada, austada ja tema sõna kuulda, ühes temaga vastu võtta õnne ja õnnetust, rõõmu ja risti; ega taha teda ka iialgi mitte maha jätta ega ennast temast ära pöörata või lahutada, olgu siis et kõigeväeline Jumal teid üksteisest lahutab ajaliku surma läbi? Kui see ka sinu südame meel ja tõsine nõu on, siis kinnita seda, üteldes selgesti: jah!”

Jah, truudus surmani. Aga kui surm ei kavatse niipea tulla? Enne sadakond aastat tagasi alanud radikaalset hügieeni paranemist ning möödunud sajandi keskel kasutusele tulnud antibiootikume surid naised tavaliselt nurgavoodis. Kuldpulmadeni jõuti üliharva. Elu tahtis elamist, ja mees pidi võtma uue naise. Tollest ajast pärinevad arvutud lood vaeslastest ja kurjast võõrasemast.

Muidugi, mõnikord suri ka mees. Siis jäi teda leinama alaealiste lastega lesknaine, armetu ja abitu. Paremini käis üksnes tsunfti meistriemandatel – nende kosimine andis sellidele suurepärase sˇansi tõusta sotsiaalsel redelil. Ka noor vaimulikulesk jäi vahel pastoraadist välja tõstmata, kui õpetajaameti kandidaat abiellus temaga. Lisaks lembetunnetele sidus ja hoidis paare koos kaine kaalutlus.

Truu olude sunnil

Patriarhaalse peremudeli praegusel pudenemisel on palju põhjusi. Eluea pikenemine, naiste majanduslik iseseisvus, tõhusad rasestumisvastased vahendid jne on sundseisu lõpetanud. Tartu ülikooli naistekliinikus tehtud ja tänavu veebruari algul avaldatud naiste seksuaaltervist käsitlenud uuringu põhjal on tõsise paarisuhte kogemus Eesti 16–44-aastastest naistest 91 protsendil. Elu jooksul on neil olnud keskmiselt 5,7 seksuaalpartnerit. Nooremad elavad intensiivsemalt: 25–34-aastastel on partnereid keskeltläbi 7,5.

Valdav enamik sugulisel teel paljunevate liikide isaseid ei raiska oma lastele rohkem kui tilgakese seemnerakke. See kehtib ka inimahvide puhul. Sˇimpansid ei loo püsivaid paarisuhteid. Kuigi isased aitavad oma karja järeltulijaid kaitsta ja toita, kasvavad noored sˇimpansid tegelikult üles üksikvanemaga peredes.

Teatavasti moodustab järglaste kasvatamiseks paare vaid kolm protsenti imetajate liikidest. Inimesed kuuluvad nende kolme protsendi hulka. Emased astuvad paarisuhtesse siis, kui nad ei suuda oma järglasi üksi üles kasvatada. Nii käituvad näiteks rebased. Ema- ja isarebane moodustavad paari veebruari keskel, kaevavad mitu urgu ja kasvatavad pojad koos üles. Sest emasloom saab kuni viis väga abitut, pimedat ja kurti poega. Emarebasel tuleb peaaegu pidevalt urus viibida ja poegi imetada. Ta jääks nälga, kui keegi teda ei toidaks. Kui pojad südasuvel urust lahkuvad, lähevad ka vanemad lahku. Nende töö on tehtud. Järgmisel aastal võib paar küll taas ühineda, kuid tõenäoliselt valitakse teine kombinatsioon.

Selline ajutine monogaamia on tavaline ka linnuriigis. Edukad paarid kasvatavad üles mitu pesakonda. Kuid viimaste noorte lahkumise järel lähevad ka vanemad lahku. Järgmisel kevadel leiavad paljud endale uue kaasa.

Inimlapsed vajavad palju rohkem vanemlikke investeeringuid kui teiste liikide järeltulijad. Meie aju on sedavõrd suur, et hoolimata üsna kaua kestvast rasedusest sünnime tegelikult enneaegsena. Suur osa küpsemisest, mis teistel liikidel toimub kandeajal, leiab aset emakavälises keskkonnas. Inimese järglastel kulub iseseisvuse saavutamiseks erakordselt pikk aeg, mille jooksul nad on nõrgad ja kaitsetud ning sõltuvad oma vanematest. Küttide ja korilaste ajastul, kui arenes välja tänapäeva inimeste geneetiline kood, oli meessool oluline osa valkude, see tähendab ulukiliha hankimisel ja kogukondade kaitsel nii teiste inimrühmade kui ka loodusjõudude eest. Seetõttu on ka arusaadav, miks puu otsast maha tulnud ja savanni asunud primaatidel kujunes välja monogaamne paarisuhe.

Monogaamia neljaks aastaks

Ameerika antropoloogi Helen Fischeri arvates olid meie 3,5 miljonit aastat tagasi elanud esivanemad nii nagu punarinnad, rebased ja teised ajutiselt monogaamsed loomad-linnud ühe paarilisega koos vaid nii kaua, kuni laps korralikult jalad alla sai – ehk umbes neli aastat. Kui ema ei pidanud enam last pidevalt imetama ega endaga kaasas kandma ja sai lapse toidu kogumise ajaks vanaema, tädide, õdede või nõbude hoolde jätta, ei vajanud ta enam oma lapse heaolu tagamiseks täiskohaga partnerit. Ta võis oma paarilisest lahku lüüa, kui leidis uue mehe, kes oli talle rohkem meele järele. Algelisel lahutusel olid koguni geneetilised eelised: “uuesti abiellunud” mehed ja naised said järglasi eri partneritega, mis tekitas nende sugupuus kasulikku mitmekesisust.

Selliselt silmitsedes on abielusidemete haprus mõistetav. Neuroteadlased väidavad, et romantiline armastus kestab 12 kuni 18 kuud. Kui mitte varem, siis võsukeste täiskasvanuikka jõudmise järel hääbub kooselu motivatsioon. Mehed lähevad uuel ringil taaskasutusse. Eestis on ju üle saja tuhande naise rohkem kui mehi.

Mõnele ei meeldi muidugi, kui inimest käsitatakse loomaliigi esindajana. Õigusega. Kummatigi on mõttekas teha vahet, mis on bioloogiliselt loomulik ja mis on tegelikult kunstlik. Siis on võimalik näha, mis on hälve ja jääb tavalisest allapoole. Rebaseisa ei hoidu alaealistele lastele alimentide maksmisest,nagu teeb mõni inimene. Selliste jaoks on vaja perekonnaseadust. Siis näeb, mis on samuti hälve, kuid üle tavalise. “Üle” muidugi vaid siis, kui ikka pidada kultuurinorme instinktist ülemaks.

Kindlasti jõuavad ka mõned praegu abielluvad paarid oma esimese ja ainsaga kuldpulmadeni. Ent piltlikult väljendades: hüpata kaugust seitse meetrit ei ole kõigile jõukohane. Mõnele on, aga siis peab hirmsasti harjutama. Teine ei suuda isegi kolme meetrit.

Eesti Päevaleht, 10. märtsil 2008