1.12 KRISTI SÄÄSK: detsembris muutuvad kirikuõpetajad oravateks, kes hüppavad puu alt puu alla

Suure-Jaani kirikuõpetaja Kristi Sääsk nendib, et talle meeldiks, kui jõulude kõrval väärtustaks ühiskond rohkem ka teisi kristlikke pühi.

Üle kümne aasta teenis Kristi Sääsk Suure-Jaanis diakonina, ent sel suvel pühitseti ta täieõiguslikuks õpetajaks.

Kristi Sääsk, mis teie töös sellega muutus?

Varem olid minu kohustused viia läbi jumalateenistusi ja talitusi, aga mul polnud õigust iseseisvalt otsuseid vastu võtta ja kogudust arendada. Nüüd saan luua suhteid sõpruskogudustega mujal maailmas, pidada vallaga läbirääkimisi ja kas või algatada pastoraadihoone remonti.

Hoone vajaks tõesti kõpitsemist. Millal seal remont pihta hakkab?

See on valus küsimus, millele ma ei oska vastust anda. Ilusaid mõtteid on palju, aga praeguste töökohustuste juures ma sellega tegelda ei jõua ning inimest, kes remondi korraldamise enda kanda võtaks, pole ma seni leidnud.

Teiega telefonitsi kohtumist kokku leppides ohkasin kergendatult, kui pakkusite intervjuupaigaks jaheda kiriku asemel pastoraadihoone. Teie puhkesite selle peale naerma ja ütlesite, et tegelikult ei ole kirikus üldse külm. Millest teie selline optimism?

Kuigi kirikus on tavaliselt madal temperatuur, ei pruugi seal külm hakata. Mina olen kirikus käinud ja töötanud kokku 17 aastat. Selle aja jooksul olen vaid paar korda tundnud talumatut külma.

See, kas külma tunnetatakse, sõltub enamasti eelhoiakust. Tean inimesi, kes jätavad kirikusse külmakartuses sisse astumata ka kesksuvel, kui seal on 22 soojakraadi.

Jumalateenistuse jooksul lauldakse tavaliselt viis laulu. Sel ajal kõik lihased töötavad ning inimesel hakkab iseenesest soe.

Detsembris ootavad teid ees kiired ajad.

Mõistagi on sel ajal palju advendi- ja jõulujutu rääkimist. 28. detsembrini pole mul ühtegi kohustustevaba päeva. Vaimulike keskel oleme naljatamisi öelnud, et detsembrikuus muutume oravateks, kes hüppavad puu alt puu alla. (Kristi Sääsk naerab südamlikult.)

Enamasti tuleb kirikuõpetaja inimestele meelde kahel puhul: enne matuseid ja jõuluajal. Mulle meeldiks, kui jõulude kõrval väärtustataks rohkem ka teisi pühi ja näiteks ülestõusmispühadel oleks mul sama palju tööd.

Miks te tahate vaimulikutööd teha?

Olen jõudnud tundmusele, et just selleks on mind kutsutud. Olen proovinud ka teisi töid, aga miski muu ei ole mind õnnelikuks teinud ega sellist rahuldust pakkunud.

Kaks tundi nädalas õpetan gümnaasiumiõpilastele kultuurilugu. Mulle meeldib koolis töötada, aga mitte täiskohaga.

Kirikuõpetajad tegelevad külvamisega. Me arvestame sellega, et kõik meie seemned ei lähe kasvama. Aga on erakordselt hea tunne, kui märkad, et idanema hakanud terast on sirgunud vili.

Teie ameti juurde kuulub pihi kuulamine, samuti pöördutakse kirikuõpetaja poole hingehädadega. Kas inimeste mured teid vaevama ei jää?

See on professionaalsuse küsimus. Ma ei tohi võtta kuuldud hädasid oma sisemiseks mureks, muidu põleksin kähku läbi. Minu ülesanne on pakkuda muredele praktilisi lahendusi.

Pihi puhul ei ole mul muud võimalust kui aidata inimesel Jumalat otsida ja leida. Mina ei ole see, kes patte andeks annab, ja ammugi mitte see, kes selgitab, missugune patt täpselt inimesele andeks on antud.

Kas suudate vahel kirikuõpetaja rollist väljuda ja leida aega puhkamiseks?

Puhkust tuleb võtta — see kehtib iga ameti kohta. Miski ei kesta pinge all igavesti. Pingeid peab varieerima. Õnneks on vaimuliku töö mitmekesine ja hea stressi osa kogu aeg muutub.

Siinkohal meenub lugu targast, kelle käest käisid inimesed teadmisi kogumas.

Ühel päeval tuli tema juurde rändur ja nägi, et ta mängib põrandal kassiga. Rändur oli hirmus solvunud: tema tuli tarkust otsima, aga tark mees tegeleb hoopis millegi tühisega!

Seepeale küsis tark: «Sul on vibu seljas, ent miks oled sa selle nööri lõdvaks lasknud?» Tulija selgitas, et pidevalt pingul nöör väsiks ära ja ühel hetkel, kui ta hakkaks vibu pingutama, see katkeks. Selle peale lausus tark mees ainult: «Ahah.»

Kuidas teie pingetest vabanete?

Kõige suurem lõõgastus on minule metsas käimine. Ma naudin padrikutes hulkumist ja jõudmist paikadesse, kuhu harva satutakse. Lähen oma tuttavatesse metsadesse ja jälgin, mis on seal vahepeal juhtunud. Vaatan, kus on midagi maha kukkunud, kuulan, kas laulab lind või liigutab kuskil mõni loom või putukas.

Suure-Jaanis mul niisama jalutada tavaliselt ei õnnestu, sest tahes-tahtmata kohtun teel inimestega, kes soovivad minuga vestelda. Olen öelnud, et kui tahan kodulinnas kuhugi kähku kohale jõuda, tuleb mul autoga sõita. Teisalt on muidugi ääretult armas, et tänapäeval, mil noored ei ütle enam teregi, jäävad vanemad inimesed seisma ja pikalt juttu ajama.

Ameti tõttu puutute sageli kokku surmaga. Kas te kardate seda?

Alatihti surmale mõeldes ma ei karda seda. Surm on paratamatu, aga mina olen veendunud, et pole see lõpp. Usun, et inimesel on surematu hing.

Pigem tasub karta põrgut. Tasub karta Jumalast lahusolekut ehk põrgusse minekut, aga surma iseenesest küll mitte.

Neli aastat tagasi ütlesite «Sakalale»: «Suure-Jaanist lahkudes poleks mul muud vara kaasa võtta kui minu raamaturiiulid ja raamatud, minu muusikakeskus ja muusika, minu lilled ja arvuti.» Kas teie varanduslik seis on vahepeal muutunud?

Jah, igal aastal olen mõne raamatu juurde muretsenud.

Mis on viimane raamat, mida te lugesite?

Õhtul enne magamajäämist olen lugenud «Muumitrolli».

Mul on kalduvus lugeda raamatuid mitu korda. Mõnes mõttes pean seda ajaraiskamiseks, sest on tohutu hulk kirjandust, mida pean lugema selleks, et areneda.

Õpin magistrantuuris ning seetõttu tuleb mul praegu lugeda virnade viisi teoloogilist kirjandust.

Hiljutises intervjuus tunnistasite, et veel kümneaastasena uskusite päkapikke ja käisite neid kuuseheki all endast väiksematele näitamas. Kas te oma kogudusele ka päkapikke näitate?

Ei näita.

Kahtlemata advendiajal räägitakse päkapikkudest ja alati, kui lapsed tulevad pühapäevakooli, küsin, kas neil päkapikud käivad. Lastele on see teema väga huvitav ning pealegi arendab see nende religioossust.

Päkapikulugu eirata ei saa. Samal ajal ei seostu päkapikud tegelikult meie kultuurilooga ega köida mind enam kuidagi.

Kas lapsena köitsid?

Väga tugevasti. Maailmanägemine ja usk on voolavad asjad.

Teie arvates siis päkapikke olemas pole.

Kui usud, siis on, kui ei usu, siis pole.

Kas te muinasjutte usute?

Muinasjuttude põhiosa usun kindlalt. Usun õnnelikku lõppu. Usun seda, et inimene koos paljude abilistega suudab saavutada saavutamatut. Usun, et maailmas on olemas headus ja kurjus ning mõlemad näitavad end väga mitmel moel.

Kas te lapsena lugesite palju muinasjutte?

Lugesin. Et lastega töötamine on minu hobi ja huvi, püüan ka praegu suure osa laste- ja noortekirjandusest läbi lapata.

Muinasjuttude lugemine on turvaline ja naudingut pakkuv. Nendes jõuab kangelasele kaasa elades mõnikord pärale kõigest viie minutiga. Kui ise peaks nõnda läbi raskuste tähtede poole minema nagu muinasjuttudes, võtaks see jube kaua aega. Pealegi ei tarvitse kõik head asjad kokku langeda ning me ei pruugi oma tähtede või sinilinnu juurde jõuda.

Mis on teie sinilind?

Eesti keeles on üks tore sõna: «elusamus». See on Uku Masingu sõna, mis tähendab elusolekut või ärkvelolekut.

Ma tahaksin ka 80-aastaselt olla selline inimene, kes on ärkvel ja elus. Tahan ka selles eas tajuda ja märgata, mis ümberringi toimub, ning osata sellega suhestuda. Ja kõige selle juures olla hea inimene.

Kui rääkida sellest, mida ma elus saavutada tahan, siis see on areng. Inimeseks arenemine. Ma usun, et inimeseks ei sünnita, vaid arenetakse. Loodan, et minu arenemine ei peatu.

Kas tunnete, et olete seni kogu aeg arenenud?

Olen tabanud end mõtlemast, et aasta on läinud ja midagi pole muutunud. Siis aga olen jälle tajunud, et mõtlen ühest või teisest asjast hoopis teistmoodi kui 10-15 aastat tagasi.

Mis teid elus tagant tõukab?

Kuigi vahel tuleb teha seda, mis on vajalik, arvan, et õilsam on teha midagi selle pärast, et sa tahad seda teha. Millegi tegemiseks peaks olema sisemine sund. Ning sisemine sund ei tohiks põhineda soovil saada rikkaks.

Arvamus

Jaan Tammsalu,
praost

Kristi on üks nendest inimestest, kellele mõeldes on lihtsalt hea olla. Ta on vahva naine, kes hoolib oma tööst, kirikust ja inimestest. Temas on ilusat energiat ja headust.

Vahel, kui mõtlen, et kirikuõpetaja töö pole vist ikka naiste jaoks, tuleb meelde Kristi ja hakkangi oma mõttes kahtlema. Kristi on kangesti kena kristlane ja üks õige õpetaja.

JUMALAST

Kristi Sääsk meenutab, kuidas eelmisel nädalavahetusel küsis üks laps temalt pühapäevakoolis, kes on Jumal, ning seepeale tuli tema juurde teine laps ja sosistas talle kõrva kunagi tema enda jutustatud loo.

Selles loos ilmus ühele naisele unes Jumal ning teatas, et ta tuleb talle päeval külla. Naine ärkas keset ööd üles ning hakkas koristama ja muid ettevalmistusi tegema. Viimaks kuulis ta koputust ja avas ukse. Ukse taga seisev naine palus luba korraks tuppa tulla, et ennast soojendada ja tualetis käia. Perenaine teatas, et praegu pole tal selleks aega. Veel mitu inimest käis päeva jooksul ukse taga ja kõigile ütles ta, et ei saa nendega tegelda, sest ta ootab tähtsat külalist.

Kätte jõudis õhtu ja Jumalat polnud käinud. Naine oli väga pahane. Unenäos ilmus Jumal talle taas ja ta küsis kurjalt, miks too ei tulnud. Jumal vastas, et ta käis palju kordi, aga naine ei lasknud teda sisse.

Sakala, 1. detsembril 2007